See astronoomiliste instrumentide sümfoonia gammasähvatuse GRB 000301C teemal algas 1. märstil kolme satelliidi sissejuhatusega, mil ümber Maa tiirlev RXTE, ümber Päikese tiirlev Ulysses ja ümber asteroidi tiirlev NEAR mõõtsid kõik üheaegselt 10 sekundit kestva gammakiirguse purske. Juba järgmise kahe päeva jooksul avastas Põhjamaade 2.5-meetrine teleskoop Kanaari saartel sellele ka optilise kaaslase, mida kinnitas varsti ka 3.5-meetrine teleskoop Calar Altol Hispaanias.

Järmiseks paevaks oli võimas sähvatus leitud ka raadiolainetel 30-meetrise raadioantenniga IRAM Hispaanias ja seejärel ka Very Large Array'ga USA-s. Jaapanlaste 8-meetrine Subaru teleskoop soleeris kohe infrapuna-vaatlustega. Maailma suurimad teleskoobid liitusid samuti selle sümfooniaga. Mängu astusid kõige "raskemad" instrumendid: Hubble'i kosmoseteleskoop sai objektist kujutise ja määras esimesena ka tema punanihke (z=2). Ja kohe mõõtis Kecki 10-meetrine teleskoop täpsemalt punanihke.

See lugu pole aga kaugeltki lõppenud, sest seni pole avastatud selle sähvatuse peremees-galaktikat (galaktika, milles sähvatus asub), kuigi on leitud optiline kiirgusallikas. Gammasähvatuse põhjuseks arvatakse olevat kas neutrontähtede põrge või ülivõimsa supernoova (hüpernoova) plahvatus kauges galaktikas, mille tulemusena vabaneb enneolematu energia. Seda kiirgust arvatavasti me näemegi sähvatuse ajal ja mõnda aega pärast seda mitmes erinevas lainealas.

Gammasähvatuste puhul selline üheaegne vaatlemine on hädavajalik, sest ainult nii saame nende kohta piisavalt teada. Seekordne koostöö on olnud aga eriti harmooniline ja viljakas, nii et seda on põhjust nimetada teleskoopide sümfooniaks.