FOTO: enesetaputerroristist sipelgas laseb end õhku
Uues raamatus “Seiklused sipelgaradadel” (“Adventures Among Ants”, University of California Press 2010) kirjeldab ja näitab Moffett, kuidas mõned sipelgad sooritavad väga dramaatilisi enesetappe, surmates endaga koos võõrisendeid, vahendab Discovery News.
Vaata fotot SIIT!
Moffett selgitas, et fotol kujutatud kärsaklane on plahvatanud — purustanud oma keha, vallandamaks mürgist kollast liimi, mis tapab nii ta enda kui vaenlase hetkega.
Enne käesoleva foto pildistamist Borneol oli Moffett kärsaklastega asustatud puu jalamile üles seadnud lõksu — tilgutanud puutüvele veidi mett.
“Tunni aja pärast leidsid kangursipelgad koos ühe hobusipelga-liigiga peibutise üles ja hakkasid kärsaklastega asustatud puule saabuma. Üks hakkas mööda tüve üles ronima, ent mõtles ümber ja tuli alla tagasi. Too putukas pääses. Teine ronis veidi kõrgemale ja üritas mööduda kärsaklasest lihttöölisest. Täpselt samal hetkel, kui päästikule vajutasin, pritsis laiali midagi kollast ning mõlemad sipelgad tardusid kleepuvatesse grotesksetesse poosidesse.”
Oma raamatus kirjeldab Moffett veel üht kärsaklaste liiki, mille esindajad kujutavad endast “elavaid uksi”. Töölissipelgate pead on nagu lapikud kettad, mis lubavad neil õõnsatesse puutüvedesse rajatud pesades toimida elavate sissepääsudena. Sipelgas lubab pesakaaslased sisse alles siis, kui nood on end teed tõkestavale kettale tundlatega koputades identifitseerinud.
Kui Moffett üritas puutüvel ronivat töölissipelgat kätte võtta, ilmnes veel üks kaitsemeede. “Sipelga jalg jäi mulle näppu — samamoodi, nagu sisalik oma saba hülgab,” kirjeldab ta.
Samuti kirjeldab Moffett Brasiilia sipelgaliiki Forelius pusillus, mis tapab korraga terveid sipelgapesi.
“Kuni kaheksa ohvrimeelset isendit jäävad ööseks välja ja sulgevad pesa sissepääsud liivaga, kuni avaustest enam märkigi ei jää. Oma õdedest lahutatuna on peaaegu kõik neist teadmata põhjusel koidikuks surnud — võib-olla koosneb müüritööliste brigaad vanadest või haigetest isenditest. Pesas elavad sipelgad teevad seejärel pesa sissepääsud puhtaks ja asuvad toiduotsimise töö kallale. Samal öösel sulgevad sissepääsu järgmised ohver-sipelgad.”
Taolise käitumise mõistmiseks tuleks sipelgakolooniat käsitleda üheainsa taruorganismina, leiab Moffett. Tühise osa ohverdamine võib päästa koloonia kui terviku. “Mida suurem on koloonia, seda väiksemad tagajärjed on üksikisendi surmal,” ütleb ta.
“Taoline äärmuslus riskantsete olukordade lahendamisel on näide sellest, kuidas surm ilma eelneva paljunemiseta võib teenida sipelgaema ja kolooniat, ning meeldetuletus, et kõigel, mille peale inimesed tulevad — isegi suitsiidipommidel ja terrorismil — on looduses tõenäoliselt vaste juba olemas.”
Kas inimpopulatsiooni pidurdamatu kasv võib siis tulevikus kaasa tuua veel rohkem terrorismi ja sõdu?
Keegi ei tea kindlalt, ent nagu Moffett halvaendeliselt osutab, võib asurkond võtta seda mastaapsemaid riske, mida suurem see on, kuna näiteks kümne protsendi kaotamine sõjaväest on kümneliikmelisele ühiskonnale laastavam kui miljoniliikmelisele.
