Forte selgitab: miks kadunud lennukite leidmine endiselt nii aeganõudev on

Ei möödunud ka aasta lõpp ilma tragöödiata. AirAsia lend 8501 lõppes lennuki maandumisega Jaava meres ja 162 selle pardal viibinud inimese hukkumisega.

Kuigi lendu jälgiti radaril ja AirAsia QZ8501 kadus üsna madalal õhus viibides, kulus jäänuste leidmiseks siiski kaks päeva.

Miks lennufirmad ei kiirusta isegi tänapäeval oma õhusõidukitele reaalajas jälgimise vahendeid lisama?

Vajalikud tehnoloogilised vahendid on täiesti olemas, et lennuki asukohta igal suvalisel hetkel täpsemalt määrata ning seeläbi pärast õnnetust inimelude päästmise šanssi suurendada.

Mitte üleliia keerukad lahendused oleksid näiteks reaalajas telemeetria (kaugmõõtmine), madala bitikiirusega helivoo edastamine või ka kokpitist reaalajas heli- ja videovoo edastamine...

Põhjused on muidugi soov mitte lisakulutusi teha ja usutavasti hoiak, et miks rohkem vaeva näha, kui avalikkuse surve või seadused seda tingimata ei nõua.

Uued lahendused nõuavad ju uusi kulukaid seadmeid ja ilmselt ribalaiuse-teenustasusid satelliidifirmadele nagu Inmarsat.

Hukkunutele pole sellest enam muidugi kasu, aga ICAO ehk Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon tegelebki hetkel juba plaaniga suurte reisilennukite reaalajas jälgimine kohustuslikuks muuta.

Aga kuna ICAO on suur rahvusvaheline ühendus, kulub bürokraatiast läbi närimiseks ja reaalsete tulemuste saamiseni ilmselt kuid, kui ka mitte aastaid.

Loe ka Delfi ülevaadet selle kohta, kuidas aasta 2014 kujunes Malaisia lennunduses uskumatult õnnetuks

Ülaloleval fotol: hetk kadunud reisilennuki otsingutelt 30. detsembril.