FORTE INTERVJUU | Eileen Ingham ja John Fisher: teadlastest abielupaar, kelle leiutis vähendab vajadust organidoonorite järele


FORTE INTERVJUU | Eileen Ingham ja John Fisher: teadlastest abielupaar, kelle leiutis vähendab vajadust organidoonorite järele
Eileen Ingham ja John Fisher (Euroopa patendiameti pressifoto, epo.org)

Hüvasti, doonorid! Teadlastest abielupaar arendas välja lahenduse, kuidas pehmeid kudesid siirdada nii, et organism need võimalikult kergesti omaks võtaks.

Eeldatava eluea pikenemine koos krooniliste haiguste nagu diabeet, südamehaigused ja ülekaalulisus üha laialdasema levimusega kurnab inimorganismi.

Meie liigesed, kõõlused ja südameklapid peavad nüüdisajal tegema märksa rohkem tööd kui kunagi varem ajaloos.

Ühendkuningriigi teadlastest abielupaari, immunoloog Eileen Inghami ja biotehniku John Fisheri värske regeneratiivse meditsiini põhine lähenemine võib olla lahendus sellisele ülekasutamisele ja -kulumisele, nagu ka teatud haiguste tüsistuste ravimisele.

Teadlaste välja töötatud nn rakutustamisprotsess kõrvaldab kudedest peaaegu kogu DNA ja rakumaterjali, jättes alles tugiraamistiku, mille saab katta patsiendi enda rakkudega.

Praegu kasutatakse seda meetodit uue naha, südameklappide ja kõõluste valmistamiseks ilma, et see kutsuks esile ägedat immuunreaktsiooni, mis sageli kaasneb võõraste kudede siirdamisega. Tulevikus võib sama tehnika kujuneda aluseks tervete asenduselundite loomisele, mille kudesid organism ise kasvataks.

Selline saavutus tegi Inghami ja Fisheri 2018. aasta Euroopa leiutajate konkursi European Inventor Award teadusuuringute kategooria finalistideks (ehkki nad auhinda ei võitnud).

Ingham ja Fisher on asutanud oma leiutise turustamiseks ka iduettevõtte. Hetkel on nende loodud meetod kasutusel haavade ravis; käimas on selle tõhususe ja ohutuse hindamine südameklappide asendamise, nagu ka ortopeediliste ja kirurgiliste rakenduste juures.

Inghami-Fisheri leiutatud nn rakutustatud doonorkude (Euroopa patendiameti pressifoto, epo.org)
Seotud lood:

Esindate regeneratiivse meditsiini valdkonda. Kui kaugele see üldse areneda võiks, näiteks kui palju saaks inimesest tänu doonorkoele välja vahetada? Mis on järgmine suur väljakutse?

Eileen Ingham: meie tehnoloogia toimib kõige paremini kudedega, millel on mehaaniline funktsioon – lihas-, luu- ja südame-veresoonkonna koed, südameklapid, veresooned.

Oleme katsetanud ka näiteks põiega, mis täitub ja tühjeneb mehaaniliselt. Ka nahal on oma mehaaniline funktsioon...

Meilt on ka tihti küsitud, kas me saaks oma leiutist kasutada organite juures, nagu neerud, süda, maks, aju. Kuid organite toimimisel on väga tähtsad nendes sisalduvad rakud. Kui rakud eemaldada, siis ei jää meie töö kontekstis põhimõtteliselt midagi tähtsat järele.

Nii et konkreetselt meie töö puhul asub piir siin. Tehnoloogiat saab rakendada lihas- ja luustikukudede enamike aspektide puhul, ja neid ühendada.

John Fisher: Mõnede organite puhul, nagu aju, süda või neerud, on tulevikus tähtsad ka näiteks nn tüvirakuteraapiad. Võib-olla neid saaks tulevikus meie protsessiga samal ajal kasutada. Seda nimetatakse kombinatiivtehnoloogiaks (ingl combination technology).

Mis on teie töös praegu suurim väljakutse?

Eileen Ingham: Praegu suurim? Hea küsimus. Oleme seda tehnoloogiat arendanud 18 aastat, nii et enamik väljakutseid on minu arust ületatud.

Teatud küpsus on saavutatud. Väljakutsed on nüüd inimestele, kes peavad tootmise ja turundamisega tegelema ning kudesid patsientide ravimiseks kasutama.

(Teadlaste Oscaritele ehk EIA auhindadele pääsevad kandideerima valdavalt leiutised, mis on oma tähtsust ja kasulikkust juba tõestada jõudnud, seega pole imelik, et nii ammu sündinud lahendus alles tänavu EIAt püüdma jõudis – L.J.)

John Fisher: Siin tuleb eristada toimivat lahendust ning edukaid tooteid või teenuseid. Tehnoloogiast üksi pole kasu, selle põhjal tuleb tooteid luua ja nende tõhususe kohta kinnitust koguda.

Selleks võib palju aega kuluda. Nii et suurim väljakutse vast on see, et lahendus võetaks paljudes eri toodetes kasutusele.

Meil on praegu kliinilise hindamise andmete kogumise periood, et näidata tehnoloogia tõhusust ja edu erinevate kasutusjuhtude puhul. See avab võimaluse laiemalt turule jõuda, ja see võtab aega. See hoiab ka meid põnevil.

Edu korral tekivad muidugi uued väljakutsed, mis seostuvad tootmisega. Kui pead kümnetes tuhandetes tooteid välja laskma, tekitab see mitmeid tehnilisi probleeme. Mõelge kõigile neile uutele materjalidele ja toodetele – keegi pole ju seda konkreetset asja varem teinud.

Eileen Ingham ja John Fisher (Euroopa patendiameti pressifoto, epo.org)

Kas Brexit on juba teie alal rahvusvahelist teaduskoostööd kuidagi mõjutanud?

John Fisher: Arvan, et meile seostub suurim oht inimeste vaba liikumisega. Teadus tugevmeb, kui inimesed saavad eri riikide vahel liikuda – ülikoolides, laboratooriumides ja mujal. Kui Brexit seda mingil põhjusel takistama hakkab, siis võib see tõesti halvasti mõjuda.

Teeme oma valitsusele lobitööd, et nad mõistaksid, kuidas mitte euroliitu kuuludes taolist liikumist võimalikult vähe tõkestada.

Loe veel

Brexiti mõju on meie valdkonnas juba tunda. Pärast euroliidust lahkumise otsuse vastuvõtmist on olnud juba raskem Euroopast või isegi väljaspoolt Euroopat inimesi teadustööle palgata. Näiteks USAs töötavad britid ei tule tingimata Euroopasse tagasi, eriti kodumaale.

Progress ja areng võivad tuua ka mingeid uusi probleeme. Mis võiks olla teie leiutise puhul see negatiivne pool?

Eileen Ingham: (on väga üllatunud ja räägib pikalt hoopis sellest, mis nende tööst kasu on ja kuidas seda saab ka loomadel katsetada. Neil endil on enim kogemusi sigadega, kellel on inimestega sarnased koed, kõõlused ja sidekoed)

John Fisher: Üks huvitav võimalik miinus on see, et kui luua tehnoloogiaid inimeste ravimiseks – antud juhul näiteks kahjustatud liigestega inimeste – siis toob edu kaasa tõesti teatud probleeme.

Patsiendid muutuvad aktiivsemaks, neil tekivad elukvaliteedile senisest palju suuremad ootused ja sellest tulenevad valikud võivad liigestele hoopis rohkem kahju teha.

Eileen Ingham (Euroopa patendiameti pressifoto, epo.org)

Viimastel aastatel on hakatud rohkem rääkima sellest, et teaduses ja leiutajate hulgas (mõeldud on neid, kelle töö põhjal registreeritakse patente) on vähe naisi. Mida teie sellest arvate?

Eileen Ingham: Ma tean, et see on teema, millest paljud tahavad rääkida – kuidas tehnilistele aladele rohkem naisi saada. Toetan seda täiesti ja mulle meeldib mõelda, et eduka naisteadlasena aitan mina ka oma eeskujuga noortes naistes valdkonna vastu huvi tekitada ja näidata, kui hea karjäärivalik see on.

Kui noorusajale tagasi vaatan, siis meenub, et kuigi naisi oli teaduses isegi vähem, siis mul isiklikult küll mingeid konflikte või probleeme ei tekkinud.

Arvan, et mind koheldi meeskolleegidega võrdselt. Mu mentorid, kes olid mehed, olid väga toetavad. Minu seisukohast pole sugu kunagi takistus olnud.

John Fisher: Huvitav, aga Ühendkuningriigis tehnilistel aladel on naisüliõpilasi 10%, aga bio- ja meditsiinitehnoloogias praegu juba 50/50 ehk täiesti tasakaalus.

Naisi huvitavad need teemad, ja sotsiaalsed väärtused kütkestavad mõlema soo esindajaid. Rohkem kui teiste tehniliste alade puhul.

Eileen Ingham: Arvan, et asi on väärarvamuses, justkui teaduses domineeriksid teatud stereotüübid, nii et noor naine ei näe end lihtsalt sinna sobitumas. Seda mitte just vähesest enesekindlusest, vaid tundest, et ta ei kuulu sellesse maailma.

Selle muutmiseks käime näiteks koolilastega rääkimas, enne kui nad hakkavad hariduse ja karjääri osas kestvamaid valikuid tegema. Püüame näidata, kui põnevad on teadus ja tehnika, ja mida on võimalik siin saavutada. Ja et selline karjäärivalik on täiesti olemas ka naiste jaoks.

Kui naised tulevad koolidesse sellest rääkima ja viivad töötubasid läbi, siis võib see valearusaam ehk muutuda. Meie nooremad naisteadurid tegelevad sellega palju. Meil on ka avatud uste päevad, kui huvilised saavad ülikooli meie tööga tutvuma tulla.

John Fisher: Olen enam kui 30 aasta jooksul juhtinud teadusasutust, mille töötajate arv on kasvanud juba üle 100. Meie töö toimub eri tiimide ja paljude eri taustadega inimeste ühisel pingutusel. Vahel võib avastada, et naised on tiimitöös paremad, aga siin ei maksa üldistada.

Eileen Ingham: Arvan, et naisi tõmbavad rohkem alad ja ametid, mis seostuvad rohkem teiste eest hoolitsemisega, nagu meditsiin. Nad näevad, et kõigist võimalikest teaduse ja tehnika valdkondadest, mida nad võiksid õppida, aitab inimesi kõige rohkem just biotehnoloogia.

See tõmbab naisi ehk rohkem kui autode või lennukite ehitamine. Nad tahavad ehk rohkem kellegi tervist ja heaolu edendada, ja elukvaliteeti koos samuti.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare