Ettevalmistused talveks – kes kogub konni, kes puuvõrseid, kes rasvub?
Jõgevamaa loodusemees Vahur Sepp teab pajatada mitmeid lugusid sellest, kuidas loomad talveks ettevalmistusi teevad. Kõik järgnevad näited põhinevad tema aastakümnete jooksul kogetud teadmistepagasil.
Muna- või konnaladu
Varakult, lausa juba kevadel hakkab talveks valmistuma metsnugis, kogudes linnumune, kusjuures loosi lähevad just rästamuna suurused või sellest suuremad munad. Väiksemad munad, näiteks värvuliste omad paneb ta kohe nahka. „Kusjuures, nugis ei tee pesa kohe tühjaks,“ märgib Vahur. „Tal on taktika – ta jätab alles pesamuna, et emaslind edasi muneks ega teeks pesa teise kohta.“
Ja nii munebki vaene lind, kuis jaksab ning nugis tassib järgemööda tema munad minema, kuniks lind munemise lõpetab. „Siis teeb nugis puhta vuugi ja võib-olla võtab ka linnu enda õnneks,“ tõdeb Vahur, lisades, et „varastatud“ munad peidab nugis eranditult kõik kuuse alla. „See on müstika, kuidas ta talvel munad üles leiab – lund on pool meetrit, munad on sinna pandud maikuus, kuid ta tuleb ja võtab sealt muna!“
Üsna peagi alustab toidutagavara kogumisega teinegi kärplane – tuhkur. „Tuhkur piilub, kuhu konnad magama lähevad, hammustab neil kaelanärvi läbi, et nad elus püsiksid ning paneb nad siis kännu alla – kokku paraja pangetäie,“ räägib Vahur. Magavaid konni võiks ta ju ka kaelanärvi läbi hammustamata kännu alla koguda, kuid siis võiksid nad ilma soojenedes ärgata ning tuhkru „söögilaost“ lihtsalt minema minna.
Võrsed veekogu põhja
Talveks vajab toiduvarusid ka kobras, kes praeguseks hetkeks on Vahuri sõnul alustanud selleks ettevalmistuste tegemisega. Ehk siis koprapere isasloom ja emasloom on sel ajal, kui puulehed värvi muutma hakkasid, närinud ringi peale neile puudele (pajudele, haabadele, pihlakatele, vahel ka kaskedele), mida kavatsetakse talvetoiduks võtta. Ringi ei näri ta aga mitte puu tähistamiseks, vaid seetõttu, et nii ei saa puu lasta toitaineid võrast juurtesse ning toiduks tarvitavad võrsed jäävad toitainerikkamad.
Külmade lähenedes langetavad koprad puu või lükkab mõne ka tuul ümber ning koprad tassivad selle kuni pastapliiatsijämedused võrsed veekogu põhja oma uruava ette.
„Kogemus ütleb, et kui kobras võrseid tassima hakkab, siis kahe nädala pärast hakkab veekodu jäätuma,“ täheldab Vahur. „Kuna töö aktiivselt veel ei käi, peaks sooja veel jaguma.“
Agarad toiduvarujad on veel näiteks orav, kaelushiir ja ka pasknäär, kes tassib omale varuks tammetõrusid. Nende kriiskavaid häälitsusi on praegu kõikjal kuulda, kus kasvab tammesid ja leidub tõrusid.
Vahur märgib, et pasknäär võib ühekorraga nokka (ja venivasse söögitorusse) ahmida lausa 12 tõru, mida ta siis asub isegi kuni kilomeetri kaugusele asuvasse „lattu“ transportima. „Kui ta koormaga lendu tõuseb, hakkavad tõrud pots ja pots kukkuma, nii et kohale jõuab heal juhul kuus tõru,“ muheleb Vahur. Pasknäär, muide ongi meie metsade peamine tammelevitaja.
Kere rasva
Talveks valmistumine seisneb ka enese nuumamises. „Need, kes leiavad, et talv on karm värk ja toitu ei jagu, on omale paksu rasvakihi varunud ja lisavad seda üha juurde,“ pajatab Vahur, nimetades niisuguste loomadena näiteks karu, kährikkoera, mäkra. „Ka siil toimetab veel, kuniks putukaid on liikvel,“ nendib ta. Pesa, kuhu siil talveunne keerab, on ta juba kuskile heki sisse või puuriida alla valmis teinud.
„Karudel aga käib veel koha pärast jagelemine,“ teab Vahur. „Praegu karu märgistab piirkonda, kuhu ta kavatseb magama minna. Käib see aga nii, et ta hammustab nii kõrgelt kui vähegi jaksab, läbi käevarrejämedusi kaski, leppi ning jätab tüüka püsti, nühkides sinna külge ka oma lõhna. Tüügas on teistele metsloomadele kui silt: „Kuss, mina magan siin!““
Võib aga juhtuda ka nii, et üks noor mõmmik on omale koha välja vaadanud, kuid seejärel tuleb suur ja vana karu ning hammustab kõrvalt mõne teise puu hoopis kõrgemalt läbi. Siis ei jää noorel karul muud üle, kui „jalad, päästke kere“, ning tal tuleb otsida omale uus uinakupaik.
Vahur tõdeb, et kui karul juba konkreetselt magamaheitmiseks läheb, käib see nii, et ta valib omale märgistatud piirkonnas latiealisse kuusemetsa häilu ning kaevab selle põhjapoolsesse külge maa sisse saunapaja suuruse augu. Põhjapoolsesse külge seepärast, et märtsipäike talle kevadel peale paistma hakkaks.
Kaevatud augu täidab karu okste ja samblaga. Viimase liigutusena murrab ta pesale peale noori kuuski, et need moodustaksid magamisasemele katuse. „Öeldakse, et karu magab koopas, tegelikult on see vale,“ nendib Vahur. „Kui lumi karule peale sajab, ta justkui magaks jah koopas, aga tegelikult mitte.“
Omajagu rasva on naha vahele kogutud ka sõralistel, aga mitte väga paksult, sest neil tuleb suuta ju ka metsas ringi liikuda.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!