1965. aastal märkis üks ettevõtte Intel asutajaid Gordon Moore, et ühele kiibile mahtuvate transistoride arv kahekordistub kord kahe aasta tagant — sellist tendentsi nimetataksegi Moore’i seaduseks.

Bostonis tegutseva Harvardi ülikooli meditsiiniteaduskonna teadur Samuel Arbesman tahab välja selgitada, kas saientomeetriat — teaduse kui nähtuse statistilist analüüsi — saab samamoodi rakendada mitte ainult minevikus toimunud edusammude uurimiseks, vaid ka ennustuste tegemiseks, vahendab NewScientist.

Koos Santa Cruzis tegutseva California ülikooli professori Greg Laughliniga katsetavad nad seda ideed eksoplaneetide peal. Viimase umbes 15 aasta jooksul on planeetide avastamise tempo kiirenenud; praeguseks tuntakse umbes 490 planeeti. „Tegelikult on see mõneti sarnane Moore’i eksponentsiaalse kasvu seadusega,” märgib Arbesman.

Ennustamaks, millal astronoomid võiksid leida esimese mõõtmete poolest Maale sarnase planeedi, mille kaugus oma kodutähest on ka piisav vedela vee esinemiseks, uuris teadlaste töörühm läbi 370 eksoplaneedi avastamisega seotud dokumentatsiooni.

Keskenduti kahele põhiomadusele, mida elamiskõlbulikkuseks tarvis on: planeedi massile ja selle pinna temperatuurile. Nende kahe teguri toel omistati igale planeedile „elamiskõlbulikkuse meetrika” nullist üheni, kus 0 tähistab elamiskõlbmatust ja 1 praktiliselt Maa kaksikõde.

Seejärel kõrvutati iga planeedi elamiskõlbulikkuse umbkaudne analüüs selle avastamise kuupäevaga. 370 planeedist koosneva rühma eri allrühmade abil konstrueerisid uurijad graafikuid eraldiseisvatest punktidest ning ekstrapoleerisid need graafikud, et näha, millal võidakse leida planeet elamiskõlbulikkuse näitajaga 1. Seejärel analüüsiti avastamiskuupäevade jaotust, mille põhjal peilitigi välja kõige tõenäolisem Maa-sarnase planeedi avastamise daatum.

Teadlaste arvutused annavad mõista, et 50-protsendilise tõenäosusega leitakse esimene elamiskõlbulik ekso-Maa 2011. aasta mais, 75-protsendilise tõenäosusega aastal 2020 ning 95-protsendilise tõenäosusega aastaks 2264.