Eksperdid: õliliivadesse on ohtlik investeerida
Õliliivu tuntakse ka „eriti raske nafta" nime all. Need koosnevad nafta ja bituumeni segust, moodustades raske, veniva olluse. Õliliivu leidub mitmel pool maailmas, suurimad varud Kanadas ja Venezuelas, vahendab Roheline Värav keskkonnauudiste portaali EDIE uudist.
Värske aruanne „Käsi väänates: kuidas muutuv majandus võib põrmustada õliliivatööstuse" maalib rahvusvahelistele naftakompaniidele trööstitu pildi, langevast naftanõudlusest hoolimata.
Aruandes sedastatakse, et naftahinna langus on õliliivade kasutuselevõtu kahtluse alla seadnud - selliste projektide käivitamiseks on vaja kõrgeid naftahindu, vastasel korral kasumit ei tule.
Kes aga siiski kavatsevad investeerida Kanada „keskkonnahävituslikku" õliliivatööstusse, seisavad silmitsi tõsise äririskiga, hoiatavad aruande autorid, kelle hulka kuuluvad ka keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace esindajad.
Autorid tõdevad, et näiteks Shell on muutunud naftahindade liikumisele väga tundlikuks, sest üle 30 protsendi firma koguvaradest on paigutatud Kanada õliliivade alla. Shell on oma raha suurejooneliselt pikaajalisse bituumenitootmisse paigutanud. Selline tegevus nõuab aga ise väga palju energiat. Ükski teine firma oma tulevikku aruande põhjal nii kõikuvale alusele seadnud pole.
Aruande autorid pööravad tähelepanu ka tõigale, et praegune majanduskriis võib olla maailmaühiskonna naftasõltuvusest vabanemise algus. Inimesed mitmel pool maailmas avastavad endalegi üllatuslikult, et „musta kulda" ei lähe vaja sugugi nõnda palju, nagu vahepeal arvati.
OPEC on revideerinud ennustuse 2025. aasta naftanõudluse kohta 12 protsendi võrra madalamaks. Ennustust on madalamaks korrigeeritud juba viimase nelja aasta jooksul, seega veel enne masu algust. Naftanõudluse vähenemine aga tähendab, et õliliivadega seotud investeerimisriskid kasvavad suisa päevadega.
Aruande juhtautor Lorne Stockman hoiatab: „Rahapaigutajad võiksid teada, et kõigest aasta eest tehtud äriotsused on praeguseks lootusetult aegunud ja olla väga ettevaatlikud enne oma raha paigutamist projektidesse, mis eeldavad ülikõrgeid naftahindu koos pideva hinnatõusuga".
Aruandes tõdetakse ka, et „loodusvararahvuslus", mille puhul loodusvaru omav riik tahab need oma rahvale jätta, ja tavapäraste naftavarude kokkukuivamine tähendab, et rahvusvahelistele naftafirmadele jäävad ainult „ebaolulised allikad" nagu naftaliivad, süvavee- ja arktilised leiukohad. Kõigis neis on tootmine tohutult kallis, arendamine võtab meeletult aega ning tegevusega kaasnevad keskkonna- ja ühiskondlikud kahjud.
See aga tähendab, et neis oludes tootmiseks on vaja naftahinna püsimist kõrgustes, kuhu see niikuinii jääda ei saa. Ei saa, sest ei inimesed ega firmad jaksa nõnda kallist naftat osta ja ühiskonna ümberkorraldamine muutub paratamatuks. 
