Eesti tulevik on 2000-vati ühiskond
Sellele, et piiridega maailmas on piiritu kasv võimatu, viitas esimeste seas Rooma Klubi juba 1972. aasta väljaandes „Kasvupiirid” („Limits to Growth”, loe selle kohta ka H. Vitsuri hiljutist postitust Fututoa foorumis). 40 aastat tagasi oli kasvupiiride teema laiemalt vastuvõtmatu ja seetõttu sattus ka mainitud Rooma Klubi teos suure kriitika alla. Eelkõige selle tõttu, et looduskeskkonna muutustest on näha, kuidas liigne tarbimine mõjub (kliima soojenemine, eutrofeerumine, hapestumine jne), ja et oskame mõjusid paremini tähele panna ja üksteisele edasi anda, pole kasvupiiridest rääkimine tänapäeval enam tabu, kirjutab Madis Org Keskkonnaameti ajalehes Kroonleht.
Rikkad riigid eeskujuks
Vaatamata sellele, et suurim surve keskkonnale tuleb järgnevate aastakümnete jooksul eelkõige rahvarohketest ja veel madala elatustasemega riikidest, on tasakaalustatuma ja jätkusuutlikuma maailma huvides just rikastel riikidel kohustus näidata eeskujuKuigi rahvusvahelised keskkonnakokkulepped on visad sündima, on mõned riigid leidnud mooduse, kuidas siseriiklikult motiveerida nii inimesi, ettevõtluskeskkonda kui ka avalikku sektorit järgima karmimalt looduse etteantud piire. Üheks heaks kontseptsiooniks võib lugeda ka Šveitsis viimastel aastatel palju populaarsust kogunud 2000-Vati-Ühiskonna (2000 Watt Gesellschaft) mudelit.
Keskmiselt tarbitakse maailmas hetkel üle 2000 džauli primaarenergiat sekundis (ehk 2000 vatti, sest 1W=1J/s) ühe inimese kohta. Arv koondab endas kogu primaarenergiat, mida inimtegevus kulutab: transport, infrastruktuurid, hooned, toit ja muud kaubad ning teenused. Maailma riikide vahel erineb see arv üle 200 korra (näiteks Bangladeshi keskmise elaniku primaarenergiatarve on 200 vatti, USA-s seevastu üle 10 000 vati). Šveitsi (ka Eesti) vastav arv on 6000 vati lähedal ja 2000-Vati-Ühiskonna eesmärgiks ongi seatud viia šveitslaste primaarenergiatarve aastaks 2100 mõistlikule, 2000 vati tasemele. Seejuures pööratakse tähelepanu ka sellele, et enatasetmik energiatarbimisest tuleks taastuvatest allikatest ja oleks vähese süsinikusisaldusega (alla 1 tonni CO2 ühe inimese kohta aastas).
Mudeli peamine eelis peitub selles, et see kõnetab kõiki riigis elavaid inimesi – igal kodanikul on võimalik enda kaudset energiatarbimist võrrelda ambitsioonika tulevikueesmärgiga. Zürichi Tehnilise Kõrgkooli (ETHZ) eestvedamisel töötati välja teekaart, mis jagab koondeesmärgi 2000 vatti eri sektorite vahel. Nii on inimestel (ja ka ettevõtetel) võimalik saada täpsem ettekujutus, millistes elu- või tegutsemisvaldkondades suurim energiasäästupotentsiaal nende jaoks on. Nii on inimestel võimalik teha teadlikumaid valikuid, eelistades näiteks oma laual kohaliku päritoluga ja hooajalisi toiduaineid, ehitades oma maja soojapidavaks ja kasutades kütmisel taastuvaid energiaallikaid ning valides elukoha nii, et iga päev enam autoga sõitma ei pea.
2000-Vati-Ühiskonna kontsepti realiseerimisel on suur roll ka tehnoloogia arengus. ETHZ teadlased tõdesid oma töös, et energiatarbimise viimine 2000 vati tasemele on tehniliselt võimalik saavutada ka praegust elukvaliteedi taset säilitades, kuid vaja on kõikide sektorite ühistegevust rindel. See akadeemikute väljakutse ei jäänud tähelepanuta ja 2008. aastal korraldaski Zürichi linn esimese kohaliku omavalitsusena maailmas referendumi 2000 Vati-Ühiskonna eesmärkide integreerimiseks linna arengukavaga. Hääletustulemused olid positiivselt üllatavad – ligi 70% elanikest hääletas 2000-Vati-Ühiskonna poolt. Zürichile on järgnenud teised kohalikud omavalitsused ning teatavaid samme 2000-Vati-Ühiskonna suunas on astunud ka Šveitsi riik.
Nii nagu Šveitsis, annaks sarnase kontsepti välja arendamine ka Eestis positiivse tõuke rahvastiku keskkonnateadlikkuse tõusu, teatud tööstus- ja teenindussektorite suurema tähelepanu rohetehnoloogiatele, võimaluse saavutada valitsusteülene kokkulepe seoses pikaajaliste keskkonnaeesmärkidega ning Eesti toodete ja teenuste mainele rahvusvahelistel cleantech-turgudel. Väljakutseteks sellise kontseptsiooni juurutamisel Eestis võib pidada aga eelkõige esiteks valitsemise suhteliselt lühikest planeerimishorisonti, teiseks inimeste kohati väikest valmidust panustada eesmärkidesse, mille mõju on nii ajaliselt kui ka ruumiliselt endast kaugemal, ja kolmandaks elukaareanalüüsiks vajaminevate andmete suhteliselt halba kättesaadavust. Järjest karmimaks muutuvas Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika kontekstis tundub siseriikliku pikaajalise visiooni ja laiemalt aktsepteeritud arusaama omamine energiavaldkonnas piisavalt tähtis, et eelpoolmainitud väljakutsed ületada. Iseasi, kas Eestis võiks 2000-Vati-Ühiskonna asemel olla näiteks 3000-Vati-ühiskond, sest talvel peame me elamisväärsete tingimuste loomiseks võrreldes Šveitsiga palju rohkem vaeva nägema.
