Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia instituudi direktor Alvar Soesoo oli möödunud suvel koos ühe Austraalia firmaga valmis Ida-Virumaal kulda ja plaatinametalle otsima, kirjutab Tarkade Klubi.

Tartu Ülikooli Tehnoloogiainstituudi direktor Erik Puura on Eesti maapõuerikkuste osas palju skeptilisem kui tema pealinlasest kolleeg. Kui Soesoo meelest saaks Eesti tulevikus seni uurimata maavarade rikkust tunda, siis Puura meelest oleks maapõue uurimise asemel mõtet tegelda puidu vääristamisega. Puura ei usu, et Eesti maapõues suuri üllatusi on. «Vene ajal tehti puurauke tihedamalt kui mõnes teises maailma piirkonnas. Eesti geoloogiline ehitus on seejuures väga lihtne ja paljutki on võimalik olemasolevate andmete põhjal tuletada,» arvab Puura.

Kulla ja plaatinarühma metallid on Eesti maapõues olemas, aga nende sisaldus on nii väike, et maavaradena neid käsitleda ei saa, on Puura seisukoht. Soesoo omakorda leiab, et toormedefitsiit on haruldaste ja väärismetallide hinda nii palju tõstnud, et on aeg hakata mõtlema sellele, kuidas neid Eesti maapõuest ikkagi kätte saada.

Muidugi on olemas üsna lihtsaid ja odavaid mooduseid, kuidas vaestest maakidest metall kätte saada. Puura toob näiteks Soome firma Talvivaara, mille tehnoloogia on väga lihtne. Nad panevad niklimaagi puistangutesse, mille sisemuses leiavad aset oksüdeerumisprotsessid. See on iseeneslik protsess, sest hapnikku tuleb juurde ja temperatuur puistangus tõuseb.

Kui vaja, lisatakse niiskust ja baktereid ning tulemusena voolavad metalliühendid koos happelise veega puistangust välja. «Selliseid huvitavaid tehnoloogiaid võiks arendada ka diktüoneemakilda kasutamiseks,» mõtiskleb Puura. Just nimelt uusi tehnoloogiaid arendades võib ehk kunagi Eestiski toota väärismetalle: uraani, molübdeeni ja vanaadiumit. Praegused tehnoloogiad aga ei võimalda argilliiti maavarana kasutada.

Eesti geoloogiline uurimine on jäänud möödunud sajandi tasemele, tõdeb Soesoo. Samas on viimastel aastakümnetel saadud teada asju, millest eelmise sajandi alguses unistadagi ei osatud. Tehnoloogia on niivõrd palju arenenud ja see avardab uuringuvõimalusi. Ehkki arvatakse, et Eestis ei ole kasutusväärsel hulgal maagaasi, on just meie riigis töötanud maailma esimene looduslikku gaasi kasutav majakas Keri saarel, vihjab Soesoo Eesti maapõues peituvatele üllatustele.

Palju potentsiaalseid rikkusi on Eestis unustusse jäetud, arvab Soesoo. See, mida täna ei saa maavarana kasutada, võib selleks osutuda homme või ülehomme, aga võimalusi tuleb teada. Maapõues peituvad materjalid muutuvad maavaraks siis, kui neid on võimalik kasu saamiseks ära tarvitada. Praegu on Eestis mõistlik kasutada põlevkivi, turvast ja ehitusmaterjale ning mineraalvett.

See, et argilliit kulda sisaldab, on teada. Mõnedes proovides on leitud 4 grammi kulda tonni kohta. Kui paarkümmend aastat tagasi pidi tootmisväärne maak sisaldama paar-kolmkümmend grammi kulda tonni kohta, siis praeguseks on asjad veidi muutnud.

Skandinaavias on Soesoo sõnul juba selliseid kaevandusi, kus maak sisaldabki vaid 3-4 grammi kulda tonni kohta. Metalle, mille kaevandamine on praegu kasulik ka siis, kui sisaldus on kümme korda väiksem kui veerand sajandit tagasi, on lisandunud.

Samas mõjutavad kasumit ka kivimi omadused. Kvartsist on kulda lihtsam kätte saada kui diktüoneemakildast, mille kasutamisega kaasnevad keskkonnaprobleemid. Soesoo sõnul ei olegi veel vähemalt sada aastat mõtet kildast kulda toota, kuid mõne muu metalliga on lood teisiti.

Diktüoneemakildas on väga palju metalle, kõige rohkem uraani, molübdeeni ja vanaadiumit, aga ka tsinki ja pliid ning mõnes kohas on leitud niivõrd haruldast metalli nagu seda on reenium. «Kuskilt Kunda lähedalt võetud proovist on saadud reeniumi sisalduseks 3-4 ppm (grammi tonni kohta). Seda küll vanade meetoditega,» räägib Soesoo.

Reenium on kullast kallim ja Soesoo sõnul on paar grammi tonni kohta päris arvestatav sisaldus. Vanaadiumi on Ida-Eesti diktüoneemakildas aga umbes 1 kg tonni kohta. «Üht metalli ei tasu diktüoneemakildast toota, aga kui võtta sihikule 5-6 metalli, võib see juba kaubaks minna,» arvab Soesoo.

Ajakirja Tarkade Klubi juulinumbris:
• Uus võidujooks Kuule

• Kuhu jääb universaalne gripivaktsiin?

• Kosmos Eesti elu edendamas

• Milliseid väärtusi peidab veel Eesti maapõu?

• Külma fusiooni tagasitulek

• Poltaava lahing muutis Euroopa nägu

Lääne- ja Loode-Eesti graptoliidiargilliiti on viimati põhjalikult uuritud möödunud sajandi 80. aastate keskel. Kohati on selle kivimi lasundid väga paksud, ulatudes 8-9 meetrini. Kihi paksus pole aga oluline, metallide kontsentratsioon on palju olulisem.

Ühes on Soesoo ja Puura sama meelt. Eestlased on NIMBI-rahvas. NIMBI on mugandatud lühend sõnadest not in my backyard - mitte minu aia taga. See tähendab, et inimesed on ükskõik mis objektiga nõus, aga see peab asuma nende elu- või suvituskohast võimalikult kaugel.

Maapõueuuringud on eestlaste jaoks väga hell teema fosforiidisõjast saadik. Erik Puura hinnangul jooksevad piirid väga kummaliselt. «Kus juba midagi tehtud on, sinna on võimalik ka uusi tehnoloogiaobjekte rajada,» ütleb Puura, tuues näite, kuidas Tallinna prügila sai rajada just Maardusse, mis on diktüoneemaargilliidi lasundi tõttu igasugusteks töödeks väga ebasobiv koht.

Kui see kivim õhu kätte satub, võib ta ise süttida või hakkavad sealt raskemetallid välja leostuma. Tallinna prügila rajamisel Maardusse võis graptoliidiargilliit tõsiseks probleemiks osutuda. «See ei olnud odav lahendus, kuid meil õnnestus leida sobiv tehnoloogia ja siiani pole seal ühtki tulekahju olnud, argilliidi oksüdeerumine on tänu prügilale hoopis vähenenud,» räägib Puura.

Ta kahetseb, et kõik uutesse kohtadesse kavandatavad arenguprojektid kukutatakse järjekindlalt läbi. Seetõttu on Eesti jäänud ilma üsna mitmest kõrgtehnoloogilisest ettevõttest. Ühelt poolt on see kohalike elanike hirm, teiselt poolt ka arendajate tegemata töö. Arendajad pole asja mõistlikult ja arusaadavalt selgitanud.

Kui geoloogilisi uuringuid teeb vähempakkumise võitja, võib tulemus olla väga õnnetu. Nõo valda kavandatud Lõuna-Eesti prügila jäigi rajamata just ebapiisavate geoloogiliste uuringute tõttu. Uuring loodeti teha arhiivimaterjalide põhjal, aga need sisaldasid andmeid kihtide kohta, mis prügila ehitusel oleks niikuinii ära kooritud. See näitab, et ilma auku puurimata maapõue uurida ei saa.

Eesti inimesed kipuvad tehnoloogiliste protsesside kahjulikku mõju üle hindama, tõdeb Puura. Seetõttu jääb palju olulist tegemata ja teadmata. «Eestlased on oma ressursside kasutusel olnud rumalavõitu. Hiiumaale kavandatav tuulepark on selle hea näide. Miski poleks Eesti ärimeestel takistanud seal tuuleenergia arendamisega tegelda, aga võimalus magati maha ja ärgati alles siis, kui selle vastu hakkasid huvi tundma Kanada ja Venemaa ärimehed.» Loodusvarusid tuleb osata hinnata, neid peab targalt kasutama, aga mitte lasta neil asjata seista.

Vastuseis tehnoloogilistele objektidele on ökoloogilise asemel psühholoogilise taustaga. Puura räägib, et tuulikud on selle tõestuseks suurepärane näide. «Kui tuulik on majast poole kilomeetri kaugusel ja inimene vaiksel suveõhtul selle mühinat kuuleb, ei aja teda närvi mitte mühin, vaid see, et keegi näiliselt tema arvel rikastub. Tuuliku omanik läheks aga närvi siis, kui ta mühinat ei kuuleks.» Kuna psühholoogiline efekt on üsna tugev, siis näitavadki uuringud, et tuulikupargi läheduses ei saa inimesed magada ja on muidu närvilised. Linnamüra on tuulikumürast aga palju tugevam.

Igasugune tarbimine hävitab loodust. Eesti inimene tahab mugavat elu, ent ei taha kaevandamist, tootmist ja tehnoloogiaarendust. Uuringute korraldamise muudab keeruliseks ka Eesti maapõueseadus. Üks firma võib uurida korraga vaid 100ruutkilomeetrist ala. Selleks, et saada ettekujutust diktüoneemaargilliidist, oleks vaja ülevaadet piirkonnast, mis hõlmab veerand Eestist.

Ülevaade sellest, mida diktüoneemaargilliit sisaldab, on Eesti teaduse ja tehnolooga arenguks hädavajalik, leiab Alvar Soesoo. «Mingil hetkel võib diktüoneemaargilliit olla varandus, mis käivitab Eesti majanduse, aga kui ametnikele hakata rääkima projektidest, mis võivad hiljem tuua sisse kümneid või sadu miljardeid kroone, vaadatakse sind kui kohtlast,» kurdab Soesoo.

MIS ON MIS?

Graptoliidiargilliit, Eestis tuntud rohkem diktüoneemaargilliidi või diktüoneemakilda nime all, on hallikaspruun kuni tume-, isegi mustjaspruun savikivim. Pruunika värvuse annab kivimile orgaaniline aine. Kuna savikad kihid vahelduvad õhukeste aleuroliidikihtidega, laguneb kivim paljandis ja puursüdamikus õhukesteks liistakuteks, mis on iseloomulik kiltadele. Geoloogiliselt on kildad moondekivimid, Eesti pealiskorras aga moondekivimeid pole, on vaid settekivimid. Seetõttu on rahva seas musta kildana tuntud kivimit korrektsem nimetada argilliidiks, mis on orgaanilist ainet sisaldav nõrgalt moondunud savikivim. Kilda tekkimiseks on vaja suuremat rõhku, kui valitseb Eesti pealiskorras.

Graptoliidid olid vanaaegkonnas elanud loomad, mille üks liike oli Dictyonema flabelliforme. Kuna just selle loomakese jäänuseid on selles kivimis väga palju, andiski see kivimile nime. Praegu peetakse õigeks kasutada nimetust graptoliidiargilliit. Kivim avaneb Põhja-Eesti pankrannikul ja Loode-Eestis võib rannalähedastel aladel teda leida suisa mullakihi alt. Kivimi üks rahvapäraseid nimetusi on konnatahvel. Graptoliidiargilliit on üks põlevkivi liike.

Põlevkivi erimeid leidub maailmas väga palju. Nad erinevad koostise, värvuse ja muude omaduste poolest. Eestis praegu kaevandatav kukersiitpõlevkivi on seni teadaolevalt maailma väärtuslikem oma energeetilise väärtuse ja õlisaagise poolest. Eesti pole aga isegi mitte Euroopa Liidus ainuke põlevkivi kasutaja. Näiteks Saksamaal Dotternhausenis kaevandatakse kohalikku põlevkivi tsemendi tootmiseks. Maailmas võib põlevkivi kasutavatest riikidest nimetada Venemaad ja Brasiiliat. Möödunud sajandi 40.-50. aastatel uuriti põlevkivi aktiivselt USAs. Praegu on huvi põlevkivi kasutamise vastu tekkinud Hiinas, Marokos ja Araabia riikides. Graptoliidiargilliit on üsna väikese energeetilise väärtuse ja õlisisaldusega, küll aga leidub temas väikeses koguses metalle.

Reenium on raskestisulav ja keemiliselt vastupidav plaatinametall, mida saab muuhulgas kasutada ka keemiatööstuses protsesside kiirendaja ehk katalüsaatorina.