Ulukiuurija Peep Männili sõnul käisid poolakad sel suvel juba Eestis maad kuulamas ja said oma plaanile meie spetsialistidelt heakskiidu. Tema kinnitusel ihuvad poolakad hammast eeskätt meie emasilveste peale, kirjutab Eesti Päevaleht.

„Projekti täpne ajakava ning Eestist Poola viidavate ilveste hulk ja võimalikud püüdmiskohad on veel täpselt paika panemata,” kostis Männil ja lisas, et lahtine on ka see, kas WWF-i Eesti-poolseks partneriks hakkab ulukiseirega tegelev keskkonnateabe keskus või Eestimaa Looduse Fond. „Ilveste püüdmise kogemus on meil olemas, kuid sel talvel püük ilmselt veel lahti lähe, küll aga järgmisel,” arvas Männil.

Sellel, et poolakad just meie ilveseid endale himustavad, on mitu põhjust. „Uuringute järgi on Baltikumi ilvesed Poola liigikaaslastega geneetiliselt kõige sarnasemad, seepärast mujalt neid sinna viia ei saa. Peale selle on meil ilveste arvukus päris suur — miks siis mitte siin kütitavate ilveste arvel neid Poola kolleegidele anda,” selgitas Männil.

Kui Eestis on viimaste loendusandmete kohaselt 900 ilvest ja mullu kütiti neist veidi üle 180, siis pindalalt seitse korda suuremas Poolas hinnatakse kogu ilveseasurkonna suurus vaid paarisajale isendile.

Männil viitas, et kunagi olid ilvesed Napiwodzko-Ramuckichi kandis väga arvukad metsaasukad, kuid üleküttimise tõttu jäid nende asurkonnast vaid riismed järele. Kuna tegemist on teistest Poola ilveste asualadest isoleeritud piirkonnaga, kuhu uutel loomadel on peaaegu võimatu sisse rännata, pole viimase paarikümne aasta jooksul seal ilveseid enam nähtud.