Bioloog: inimene peaks jooksma paljajalu

Kui uskuda Harvardi ülikooli bioloogi ja jooksusportlast Daniel Liebermanni, võib olla aeg visata nurka kallid jooksukingad ning naasta juurte juurde. Tema uurimusest selgub, et paljajalu jooksmine on jalgadele kasulikum.

Ajakirjas Nature avaldatud töö järeldus on ühene: inimesed on arenenud jooksma — paljajalu, vahendab The Times.

Uurimus püstitab hüpoteesi, mille kohaselt on inimestel pärast kaht miljonit aastat paljajalu jooksmist, alates spetsiifiliste jooksukingade leiutamisest 1970. aastatel hakanud kujunema teistsugune jooksusamm. Enamik jalatsites jooksjaid maandub igal sammul raskelt kannale, leidsid Harvardi, Glasgow’ ülikooli ning Keenia Moi ülikooli uurijad.

Paljasjalgsed jooksjad aga maanduvad, vastupidi, jalalabade külgedele või päkkadele ning asetavad kanna maha alles pärast seda.

Uurimusest selgus, et kängitsetud jalgadega jooksja tabab maapinda umbes kolm korda tugevama jõuga kui paljasjalgne jooksja, mis suurendab jalgade ülepingest tingitud vigastuste riski.

“Jalatsil on suur kand. Jooksuking on konstrueeritud nii, et kannale oleks hästi mugav maanduda. Kannale maandudes inimkeha liikumine aga lakkab järsult. Mass on suur. See on sama hea, kui keegi virutaks teile teie kehakaalust kaks kuni kolm korda raskema vasaraga vastu kanda,” ütleb evolutsioonibioloogia doktor Liebermann.

Ida-Aafrikas, kus pikamaajooks on rahvussport, mille harrastajate seast on välja kasvanud mitmeid maailmameistreid, on paljajalu käimine tavaline.

Erinev jalaaste jooksmisel võib selgitada etiooplase Abebe Bikila edu, kes püstitas 1960. aastal olümpiamaratoni paljajalu võites uue rekordi.

Liebermanni sõnul arenes inimese jalg algselt püsti seismiseks ja kõndimiseks. Umbes kahe miljoni aasta eest, kui Aafrikas taandusid metsased alad savannide ees, toimus uus areng, et inimesed saaksid loomi joostes küttida. Oluline oli võime joosta piisavalt kiiresti, et ajada saakloom galopeerima, ning piisavalt kaua, et tolle organism üle kuumeneks ja loom kokku variseks.