AVASTUS: Koopainimestel oli kirjakeel juba 35 000 aastat tagasi
Eriti põnev on aga see, et umbes 5000 von Petzingeri leitud kirjamärki hõlmavad kokku kõigest 26-t erinevat sümbolit, mille esinemist võib leida tervelt 20 000-aastase perioodi jooksul. Kas neil lihtsatel kritseldustel on tõesti mingi tähendus?
Von Petzingeri arvates on: “Peaaegu kõik selle eriala inimesed on üksmeelel, et märkidega tahetakse midagi edastada. On raske öelda, mida märgid tähendavad, aga need ei ole tehtud juhuslikult. Siin on tegemist suhtlemisega.”
Prantsuse koopad Lascaux ja Chauvet on muidu tuntud oma uhkete koopamaalingute poolest ja kerge on väikseid lihtsaid märke nende kõrval märkamata jätta. Kuigi need märgid on teadlasi juba kaua huvitanud, avastas von Petzinger hämmastusega, et keegi pole koostanud täielikku ülevaadet selle kohta, kui palju märke seal tegelikult on, vahendab Imeline Teadus.
Varem oli asjade vanuse määramine arheoloogide poolt väga ebatäpne, kuid uus tehnika on seda tohutult arendanud, nii et tänapäeval saab seinalt, piltidelt või kirjalt veidi proove kraapides täpse vanuse määrata. See aitas Kanada antropoloogi märkide kuju, värvi, geograafia ja vanuse kohta andmete kogumisel. Ta keskendus esialgu Prantsusmaale ja uuris seetõttu süstemaatiliselt läbi kõigi 146 koopa kirjeldused ja kogus märgid andmebaasi, mis lõpuks sisaldas umbes 5000 geomeetrilist märki.
Seejärel vaatas ta, kui mitu erinevat märki seal oli, mis ajast need pärinesid ja kas nende vahel on mingi seos. Selgus, et samad märgid korduvad perioodil 35 000 kuni 15 000 aastat tagasi. Mõned märgid leiduvad küll vaid üksikutes koobastes, aga teised on olemas kõigis selle ajaperioodi koobastes. Kuid, kui jääaja inimesed kasutasid nii pika aja jooksul ja nii suurel geograafilisel alal ikka ja jälle ühtesid ja samu üksikuid märke, pidi see olema väga teadlik valik. Seega eksisteerib kirjakeele üks põhitingimus – nimelt konventsioon ehk kokkulepe selle kohta, kuidas märke tehakse.
Kaks märki koos annavad ühe mõiste
”Nad on märke täpselt ühtemoodi teinud. See ei ole veel kirjasüsteem, aga viis, kuidas nad märke kasutavad, näitab, et neil on kindel arusaam nende tähendusest,” ütleb von Petzinger.
On raske öelda, mida märgid täpselt on tähendanud ja lisaks võis ühe märgi tähendus aja jooksul muutuda, kuigi väline kuju jäi samaks. Kuid analüüs viitab üheselt sellele, et inimesed arendasid kirjalikku suhtlemist juba 30 000 aastat enne esimesi tsivilisatsioone. Veenvaim argument selle kohta, et märgid on tõesti kirjasüsteemi algus, on nende sagedane koosesinemine. Kõik viitab sellele, et märkidel on koos suurem tähendus kui eraldi, justkui moodustaksid kaks märki koos liitsõna või mõiste. Von Petzinger ning tema kolleegid uurivad nüüd, kui palju seoseid erinevate märkide vahel on. Esimesest analüüsist alates on von Petzinger leidnud tõendeid ka selle kohta, et eksisteerinud on areng koopamaalingutest kirja tekkimise suunas.
Ta on avastanud, et kui Prantsusmaal esinevad märgid alati koos loomapiltidega, siis Põhja-Hispaanias leidub seitse koobast, kus on ainult märgid ja ei ühtki loomajoonistust. Võimalik, et märgid on piltide funktsiooni üle võtnud. Samuti on märkimisväärne, et koopamaalingud kaovad järsku 10 000 aastat tagasi, samas kui geomeetrilised märgid esinevad jätkuvalt väikestel kaasaskantavatel objektidel. ”See näitab, et teated olid sel ajal tähtsamad kui kunstiteosed,” sõnab Genevieve von Petzinger. Teooriat varase kirjasüsteemi kohta kinnitab täiesti uus leid tuntud Chauvet’ koopast Prantsusmaal, kus arheoloogid Marc Azéma ja Jean Clottes on just dekodeerinud, et paljud W-ga sarnanevad märgid on lihtne mammutikihvade kujutis. Teadlased avastasid lihtsalt mammuti pildi, kus kirjamärk W oli kriibitud otse kihvade peale.
Märk vastab niisiis teatud tüüpi piktogrammile või ikoonilisele kujutamisele, mis on üks tähtsamaid samme kirjakeele suunas. Abstraktne kirjamärk võimaldab joonistada mõisteid ja ideid, mida ei ole nii lihtne füüsilises vormis kujutada. Palju lihtsam on joonistada W-d kui mammutit, nii saab tunduvalt rohkem inimesi seda süsteemi kasutada. Hiljem on von Petzinger leidnud W-kirjamärke ka teistes koobastes.
Loov mõtlemine sai alguse Aafrikast
Tekkiva kirjasüsteemi võimalus tõstatab sügavama küsimuse selle kohta, millal selline võime meie evolutsioonis tekkis. Abstraktsed märgid on nagu kunst ja koopamaalingud väljendavad suutlikkust luua tähendust edastavaid sümboleid. Sümboolset mõtlemist peetakse inimese arengu ajaloos keskseks, sest see eristas meid inimese varasematest liikidest ja muutis meid loomariigis täiesti eriliseks. Koopamärke on seni peetud tähistusteks, mis olid alguses primitiivsed ja hiljem kujunesid keerukateks edasiarenenud kujutisteks. Nüüdne analüüs kõigutab aga seda oletust, kuna kolm neljandikku märkidest leidub vanimates, üle 30 000 aasta vanustes koobastes ja keerukus on neis olemas algusest peale.
Kuid kust kirjamärgid siis pärinevad? Vastus tuleb tõenäoliselt leida, ühendades geneetilised analüüsid arheoloogiliste leidudega, mis näitavad, et sümboolne mõtlemisviis pärineb varaseimatelt nüüdisinimestelt Aafrikast 75-100 000 aastat tagasi. Tegelikult arvavad paljud tänapäeva teadlased, et nüüdisinimene tekkis meie aju kvaliteedimuutuse tagajärjel, mida ei ole võimalik näha luude anatoomias, vaid mille tulemuseks oli ”loominguline plahvatus”. Seda kajastab igati meie esivanemate laialtlevinud uus töömeetod, millega nad hakkasid olemasolevaid ressursse tõhusamalt ära kasutama.
Lõuna-Aafrikas on arheoloogid muuhulgas leidnud 60-75 000 aastat vanu paremal tehnilisel tasemel noateri, vanimaid jälgi kalanduse kohta samast perioodist ning 75 000 aastat vanu geomeetrilisi mustreid ookriga töödeldud kividel ning jaanalinnumuna koortel kuulsast Blombose koopast. On ka märke sellest, et objekte on pika vahemaa taha veetud, mis viitab uut tüüpi sotsiaalsele organiseerumisele ning varasele majandustegevusele ehete, toormaterjalide ja toidu vahetamisega omapärase kaubandusvõrgu kaudu.
Kokkuvõttes näitavad praegu elavate inimeste geneetilised analüüsid, et kõik inimesed väljaspool Aafrikat pärinevad väikesest Aafrikas elanud inimeste grupist, kes hakkas koloniseerima maailma Lähis-Ida kaudu umbes 75 000 aastat tagasi. Rekordajaga – juba 60 000 aastat tagasi – jõudsid nad Austraaliasse, hiljem 40 000 aastat tagasi Euroopasse ja 15 000 aastat tagasi Ameerikasse. See muljetavaldav rännak annab koos arheoloogiliste leidudega tunnistust sellest, et meie esivanematel arenesid 75-100 000 aasta eest välja uued vaimsed tööriistad, mille tulemuseks oli uus kultuur ja uuendused – uuendused, mille nad mõne tuhande aasta jooksul kogu maailma koloniseerimisel ja kõigi teiste inimliikide väljatõrjumisel kasutusele võtsid.
Samad märgid kõigil mandritel
Genevieve von Petzingeri avastus, et enamik kirjamärke olid esimeste kaasaegsete inimeste Euroopasse saabudes juba välja arenenud, viitab samuti varasele loomingulisele plahvatusele Aafrikas. Peale selle on ta koostanud lühiülevaate kõigi mandrite geomeetrilistest märkidest ning see näitab, et paljusid neist 26-st märgist võib leida kõigil mandritel.
See on üsna tähelepanuväärne, kuna tookord puudus mandrite vahel kontakt. Kuigi von Petzinger rõhutab, et ennatlik on teha järeldusi, usub ta, et kirjamärgid olid meie esivanematel suhtlemise alusena olemas ja nad võtsid need Aafrikast lahkudes endaga kaasa.
Paljud faktid osutavad niisiis sellele, et nii loominguline intelligentsus, koopamaalingud kui märgid pärinevad Aafrikast 75 000 aasta tagusest ajast. Esialgu paneb imestama, et teadlased ei ole leidnud tolleaegsest Aafrikast pärit koopamaalingutega koopaid, kuid tõenäoliselt on selle põhjuseks vaid see, et Aafrika pole nii põhjalikult läbi uuritud kui Euroopa ja koopad ei püsi igavesti. Kui lubjakivikoobas on üle 30 000 aasta vana, on selle seinad tihti kokku langenud ning lagi sisse varisenud ning hiljem uue pinnasematerjali alla mattunud.
Täiesti teistsugune võimalus võib olla, et koopamärgid on teatud universaalsed sümbolid, mida on ajaloo jooksul paljudes kohtades esinenud. Antropoloog J. D. Lewis-Williams on nimelt osutanud, et teatud koopamärkidel võib olla neurobioloogiline taust.
Lewis-Williams on uurinud Lõuna-Aafrika bušmaneid – ühte vanimatest praegu elavatest rahvastest maakeral. Need on ühed viimased kütid-korilased ja nad maalivad ka tänapäeval koopamärke šamanistliku traditsiooni kohaselt. Antropoloog on tõestanud, et kui inimesed näevad hallutsinatsioone, näiteks transis olles, näevad nad tihti kindlaid geomeetrilisi vorme, mille põhjustab lihtsalt silma töötamise viis. See kehtib ka kujundite kohta, mis leiduvad Euroopa koobastes, näiteks siksakid, maosarnased jooned, väikesed ruudulised väljad, kuusnurgad ja paralleeljooned.
Koobastes on aga ka palju märke, mida hallutsioonidena ei näe, nii et ehk on märgitraditsiooni juured lihtsalt meie bioloogias ja šamanistlikus traditsioonis, mis andis alguse sellele, mis hiljem arenes tegelikeks kirjamärkideks.
On veel palju vastamata küsimusi ja von Petzinger on kõigest avanud ukse geomeetriliste märkide uueks mõistmiseks. Praegu on ta alustanud oma järgmist projekti – kaardistada sellised märgid kogu Euroopas, et näidata, kuidas need omavahel suguluses on, ja võib-olla tuvastada märkide algupärane tuum. Ta on juba avastanud paar uut märki Hispaanias, nii et nüüd on tal kokku 29 märki, millest mõned näivad olevat lokaalset päritolu. “Ma arvan, et seal on palju rohkem leide,” ütleb von Petzinger. Tema jaoks on avastused alles alanud.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!