„Kui meie tõlgendus on õige, on see kõige lähedasem näide olukorrast, kus on jälgitud musta augu tekkimist,” teatab Massachusettsis tegutseva Harvard-Smithsoniani astrofüüsikakeskuse doktor Daniel Patnaude.

Marylandi amatöörastronoom Gus Johnson märkas supernoovat 1979. aastal galaktika M100 servas, ning täheteadlased on seda tollest päevast peale huviga piielnud. Täheplahvatusest paiskunud valgus- ja röntgenkiirgusel on valguse kiirusel — 299 792 458 meetrit sekundis ehk umbes kümme triljonit kilomeetrit aastas — Maale jõudmine aega võtnud 50 miljonit aastat, vahendab Reuters.

NASA röntgenobservatoorium Chandra, Euroopa kosmoseagentuuri observatoorium XMM-Newton ja Saksa observatoorium ROSAT on registreerinud supernoovast lähtuvat ühtlast ja eredat röntgenkiirgust.

Röntgenkiirguse analüüs toetab hüpoteesi, et objekti näol on tegu musta auguga ja et seda toidab kas algsest supernoovast tagasi langev või kaksiktähest pärinev aines, ütlevad astronoomid.

Teadlased usuvad, et mustad augud võivad tekkida mitmel moel — antud juhul on meie Päikesest 20 korda suurema massiga täht muutunud supernoovaks, kollapseerudes seejärel objektiks, mis on nii tihe, et imeb ümbritsevat ainest enda tuuma.

Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!