Asjad, maa ja naised tegid inimkonna sõjakaks

Sõjad nõuavad ohtralt nii elusid kui ressursse — miks me neid siis kogu inimajaloo vältel pidanud oleme? Tänapäeval võivad riikide põhjused sõjapidamiseks olla arvukad ja keerukad, kuid muiste peeti suguharude-vahelisi sõdasid vaid kõige elementaarsemate ressursside pärast: asjad, maa ja naised.

Need sigimist mahitavad ressursid ajendasid meie esivanemaid võitlema selle nimel, et oma perekonna geenid edasi anda. Värske uurimustöö paljastab huvitava mustri sõdade kui ellujäämist soosiva jõu juures. Teatud sõdalastele omaste joontega inimesed algatasid ja võitsid sõdu suurema tõenäosusega ning pärandasid oma sõdalasegeenid lastele, kes — evolutsiooniteaduslikul ajaskaalal — muutsid oma suguharu veelgi sõjamehelikumaks. Lühidalt: tundub, et sõjapidamise elutähtsa kasu tõttu oleme me aja jooksul agressiivsemaks muutunud, vahendab PhysOrg.

Stanfordi Ülikooli teadlased Laurent Lehmann ja Marcus Feldman on töötasid välja mudeli, mis näitab, kuidas meeste agressiivsed jooned on arenenud kohandumusena paljunemisressursside kättesaadavuse piiratusele. Kuna sõda hõimude vahel on meetodiks, mille kaudu hankida juurde territooriumi ja naisi, võiski just sõda kihutada tagant selliste joonte arengut.

Teadlased kasutavad selliste omaduste, mis suurendavad naaberhõimudele kallaletungimise tõenäosust, kohta terminit “sõjakus”. Samamoodi viitab sõna “vaprus” siinses kaastekstis omadustele, mis suurendavad antud hõimu tõenäosust sõda võita sõltumata sellest, kas neid rünnati või olid nad ise kallaletungijaiks.

Lehmann ja Feldman demonstreerivad oma mudelis, et nii sõjakus kui vaprus jätkavad geneetilist arengut meesliinis. Kui üks hõim teise vallutab, paarituvad vallutajaist meesisendid vallutatud naistega ning pärandavad oma sõjardiomadused nende meessoost järglastele.

“Oletame, et ühel või teisel põhjusel on populatsiooni iga üksikesindaja geneetiliste või kultuuriliste mõjutuste tõttu määratud minema sõtta tõenäosusega 0,5,” selgitas Lehmann veebiajakirjale PhysOrg.com. “Nüüd ilmub ühes rühmas välja indiviid, kes on valmis minema sõtta tõenäosusega 0,6, mis statistiliselt kasvatab kogu rühma sõttamineku tõenäosust. Seejärel võivad indiviide tõenäosusega 0,6 sõtta kihutavad geneetilised või kultuurilised teisendid antud populatsiooni üle võtta (kuna nende kandja ja rühma liikmed saavad järglasi juurde ja levitavad järgmises põlvkonnas rohkem geneetilisi või kultuurilisi teisendeid kui need, kes väljendavad sõttamineku tõenäosust 0,5, ning annavad enda järglastele keskmiselt edasi tendentsi tikkuda sõtta tõenäosusega 0,6), aga see nõuab mitmeid põlvkondi, eriti, kui sõjakus või vaprus on geneetiliselt määratud.

Kui tõenäosus 0,6 on populatsioonis juba fikseeritud, on tõenäolisem, et väärtus kasvab näitajani 0,7, kui et see langeb tagasi väärtusele 0,5. Seega on tõsi, et eksisteerib järk-järguline evolutsiooniline protsess, mis kasvatab tendentsi sõdida, aga see võib võtta väga kaua aega. Meie mudel on mõnevõrra vähem idealiseeritud kui see näide, aga umbes nii see töötab.”

Nagu te arvata võite, kaasnevad sõjakuse ja vaprusega ka miinused. Ehkki mõlemad jooned pakuvad sõjaolukorras eeliseid hõimule, peetakse mõlemat joont ka kõrge riskiteguriga ühiskondlikuks käitumiseks. Selliste omadustega indiviidil on suurem tõenäosus surma saada, mis tähendab, et hõim mitte ainult ei kaota sõjameest, vaid tema surm avab ka koha järgmisele indiviidile, kes omandab esimese sigimist soodustavad ressursid.

Selline vahetuskaup tekitab küsimuse: kui indiviidil isiklikult pole sõjakusest ega vaprusest kasu, vaid ainult suguharul, siis miks inimestel selline altruistlik joon üldse arenenud on? Teadlaste sõnul on vastuseks sugulus: inimene on nõus surmaga riskima lähisugulaste huvides, kuna nood kannavad väga sarnast geneetilist materjali ning annavad selle materjali edasi tema asemel.

“Matemaatiline analüüs näitab tegelikult, et suures osas kannustavad sõjakuse ja vapruse selektiivset survet eelised, mida võit sõjas pakub sõjakate ja/või vaprate meeste sugulastele antud rühma sees, näidates, et sugulussidemed vormivad sõjapidamist meie mudelis,” ütles Lehmann. “Evolutsioonibioloogid nimetavad seda geenide “kaudseks” edasikandumiseks, kuna kõnealuse omadusega isik ise ei paljune (omadus on talle lausa saatuslik), kuid rühma teised liikmed, kes ellu jäävad, võivad saada kaudset kasu tõenäoliselt surnud vapra isase käitumisest.”

Lehmann lisas, et geneetilise suguluse kontseptsioon pärineb Oxfordi Ülikooli teadlaselt Bill Hamiltonilt, ühelt 20. sajandi suurematest evolutsioonibioloogidest. Enne Hamiltoni tabas sama idee kuulsas anekdootlikus situatsioonis Briti geneetikut J. B. S. Haldane’i. Kui sõber talt kõrtsis küsis, kas ta riskiks oma eluga, et päästa uppuvat inimest, kritseldas Haldane salvrätile mõned märkmed ja vastas: “Ei, aga ma teeksin seda kahe venna või kaheksa nõbu nimel.”

Sama idee kehtib ka sõjakuse ja vapruse ennastohverdavate omaduste kohta, kuid Lehmann ja Feldman olid üllatunud leides, kui suur rühm on tegelikult võimeline seda sugulusseost ilmutama.

“[Käesoleva uurimustöö juures on kõige tähelepanuväärsem see, et] näidatakse, kuidas selektiivne surve sõjakusele ja vaprusele võib säilida arvestataval määral isegi suurtes rühmades (umbes 50 mees- ja 50 naissoost isendit),” ütles Lehmann. “See on huvitav, kuna enamasti eeldatakse, et üksikisendile ohtlikud ennastohverdavad omadused (millest sõjakus ja vaprus on vaid kaks näidet) saavad välja areneda vaid väga väikestes rühmades, mitte palju suuremates kui tuumikpere. Sõja demograafia võib selgitada altruismi evolutsiooni suuremates rühmades, kui seni altruismi arengu mõistmise eesmärgil konstrueeritud standardsemates bioloogilistes stsenaariumides eeldatud on.”

Lisaks muudele huvitavatele tulemustele näitab mudel, et vaprus on sõjakusest ihaldusväärsem, kuna sellel on eeliseid hoolimata sellest, kas hõim on ise ründaval või kaitsval poolel. Kusjuures on oluline rõhutada, et ehkki mudel kirjeldab geneetilist pärandumist, väidavad teadlased, et neid jooni saab pärandada ka kultuuriliselt (kasvatuse, mitte loomuse kaudu).

Tänapäeva suured riikidevahelised sõjad ei järgi sama mudelit, mida suguharudevahelised. Kõige levinum seletus on hoopis, et tänapäeval minnakse sõtta üsna ratsionaalsel moel: siis, kui kasud kaaluvad üles kahjud. Kuid kas annavad käesoleva uurimuse tulemused ehk mõista, et selle taga, miks me “ratsionaalseid” kaasaegseid sõdu peame, on palju primitiivsemad selgitused? Ehkki see võib olla intrigeeriv idee, Lehmann nii ei arva.

“Ma ei usu, et meie töö võiks kuidagi aidata mõista riikidevahelisi sõdu, küll aga on majandus- ja poliitteadlased selliste sõdade mõistmiseks välja arendanud ohtralt huvitavaid ja asjakohaseid teooriaid,” ütles ta.

Tõlkinud Mart Kalvet.