Äsja avastatud roostesööja bakter hävitab Titanicu vraki 20 aastaga
Kanadas Nova Scotia provintsis Halifaxis tegutseva Dalhousie’ ülikooli teadlased on uurinud, kuidas bakter ookeanipõhjas lebava kuulsa laeva jäänuseid õgib, vahendab LiveScience.
DNA-tehnoloogia toel suutsid Dalhousie’ uurijad Henrietta Mann ja Bhavleen Kaur koos Hispaania Sevilla ülikooli teadlastega tuvastada Titanicu vraki küljest korjatud „roostepurikatelt” (jääpurika või stalaktiidiga sarnanevate roostemoodustistelt, ingl rusticle) kogutud proovidest uue bakteriliigi. Raudoksiidi järavale bakterile on pandud kohane nimi Halomonas titanicae.
Laeva rusude säilimise seisukohast on bakterid kriitilise tähtsusega.
„1995. aastal ennustasin, et Titanicut jätkub veel kolmekümneks aastaks,” osutab Mann. „Ent ma kardan, et see hääbub nüüd palju kiiremini. Veab, kui pigistame vrakist välja veel 15-20 aastat. Viimaks ei jää sellest järele midagi muud kui roosteplekk.”
Laevavrakk on kaetud roostepurikatega, mille mügaraid vorme moodustavad vähemalt 27 bakteriliini esindajad, nende hulgas Halomonas titanicae.
Roostepurikad on poorsed ja vesi saab neist vabalt läbi liikuda; tegemist on üsna habraste moodustistega, mis suhteliselt kiiresti pudenevad peeneks pulbriks. „Raua ringkäik ja naasmine loodusesse on loomulik protsess,” nendib Mann.
Aastakümneid pärast laeva uppumist 1912. aastal jäi Titanicu viimne puhkepaik saladuseks. 1985. aastal Ameerika ja Prantsusmaa ühisekspeditsiooni raames avastatud laevavrakk lebab 3,8 km sügavusel ookeanipinna all, umbes 530 km Kanada Newfoundlandi rannikust kagus.
Avastamisest möödunud veerand sajandi vältel on Titanicu olukord kiiresti halvenenud.
Ehkki juba tekkinud kahjustused teevad Titanicu konserveerimise võimatuks, võib taoliseid laastavaid mõjusid põhjustavast bakterist olla kasu teiste vanade laevade ja naftapuurtornide riismetest vabanemise kiirendamisel. Samuti võib bakteriliik aidata teadlastel arendada värve või kaitsekihte töötavate seadmete kaitsmiseks bakteri eest.
Ehkki vraki hääbumine teeb Halifaxis tegutseva Atlandi ookeani merendusloomuuseumi kuraatorile Dan Conlinile muret, märgib ta, et teadlased teavad Titanicust märkimisväärselt rohkem kui muudest laevarusudest.
„Minu jaoks on kütkestav, et me kipume nendes vrakkides nägema aja kulgu lukustatud ajalookapsleid, ehkki tegelikkuses toituvad neist isegi suure sügava pimeda ookeani põhjas mitmesugused keerukad ökosüsteemid,” ütleb Conlin.
Uurijate töö tulemused avaldatakse ajakirjas Journal of Systematic and Evolutionary Microbiology.
Jälgi Forte teadusuudiseid ka Twitteris!
