ARVAMUS: Paneks põllumajanduse internetiga paari
Põllumehed toodavad toiduaineid. Inimesed soovivad omakorda kohalike väiketootjate (mahe) toodangut osta. Suurpoed müüvad seda vähe ja turudki ei rahulda kõiki soove. Lahenduse pakub online-turg, kus saaksid kokku kohalik põllumees ja teadlik tarbija.
Põllumeeste jaoks on kurb lugu üldjoontes selline, et kui ei soovita parasjagu pidada sadat sarvilist, siis pole piimatootmisega suurt mõtet tegeleda. Sama on lugu vilja- ja muude toiduainete kasvatamisega. Turgu valitsevatel kauplusekettidel on muretum ajada asju volüümikate tarnijatega, kes suudavad ühe telefonikõne peale järjekordsed tonnid kaupa ette veeretada. Tuletaksin siinkohal meelde Hiiumaa porgandimoosi saagat, mille Selveri müügilettidele saamiseks läks vaja Ekspressi ajakirjanike promoabi.
Täpsemalt ise põllumajanduse nüanssidega kursis olemata, on ajakirjanduse vahendusel nende elust jäänud üpris masendav pilt. Guugeldades (või Live Search-ides) sõna „väiketalupidaja“, siis avaneb arvutiekraanil üpris tumedates toonides maailm.
Isiklikest ja paljude lähemate tuttavate tõekspidamistest lähtudes võin kinnitada, et olemas on piisav huvi osta kodu lähedal või vähemalt Eestis mahedalt kasvatatud/toodetud toiduaineid. Näiteks „päris“ kuumtöötlemata piima, vabalt ringi joosta saanud kana mune ja naabervallas kasvatatud köögivilju.
Kindlasti pakub teatud määral kõike seda turg, kuid paraku sellisel viisil oma toodangu kaubastamine paljudele väiketalunikele ei sobi, kuna tegemist on ajamahuka ja kuluka ettevõtmisega.
Üheks lahenduseks kohalike väiketalupidajate ja tarbija kokkuviimiseks oleks internetikeskkond, mis vahendaks väiketalupidajate toodangut. Üks ärimudel oleks selline, et internetituru haldaja koostaks andmebaasi, kuhu põllumehed saaksid sisestada mida neil täpselt on teatud ajahetkel pakkuda. Ostjad saaksid sealt siis valida, mida nad parajagu vajavad. Vastavalt nõudlusele tooksid talumehed (või ühiselt organiseeritud transporditeenus) toidu inimesele koju kätte.
Nagu „päris“ turulgi, toimiks sellise lahenduse puhul tarbija poole kontroll — kui üks kord sulle teatud müüja toob santi kaupa, siis järgmine kord enam tolle inimese käest asju ei osteta. Samuti saaks online keskkonnas registreeritud ostjad tootjatele tagasisidet anda, omavahel erinevate kaubaartiklite kohta arvamust avaldada ja miks ka mitte — põllumees Jürile, Matile ja Tiidule hindeid anda.
Kindlasti on kõige selle juures palju maandamist vajavaid nüansse ja keskkonna haldajatele langeb ülesanne tagada virtuaalse turu usaldusväärsus.
Ühe positiivse näitena võib välja tuua USAs tegutseva idufirma Foodzie, kelle internetikeskkonna vahendusel saab osta väikeste tootjate kaupu. Tegemist on nn gourmet-klassi toiduainete vahendamisega, mis näitab omakorda, et väljapakutud internetituru idee ei tähenda ainult porgandeid ja kurke, vaid ka näiteks erinevaid käsitsi valmistatud maiustusi ja maitseaineid.
Eestiski leiab juba mõned taolised algatused: ühe Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse poolt koostatud andmebaasina ja teise Ökosoahvri internetikeskkonna nöol. Paraku pilk esimesele näitab, et andmeid andmebaasis on üpris vähe ja needki enamuses seotud lambakasvatusega ja Ökosahver tegutseb ainult Tallinnas ning on eelkõige jaemüügiettevõte.
Selle asemel, et lansseerida ruroliidu toetuste abil järjekordseid projekte, millest võidavad ainult või peamiselt suurtootjad, oleks mõistlik vahele ette võtta ka mõne pisema kohalikku väiketootmist edendava lahenduse loomine. Meie kõht ja maitsemeel vajab seda.
