Teadlased võltsivad uuringuid seniarvatust rohkem

Mõnede inimeste jaoks on teadus ja teadlaste sõnad justkui absoluutse tõe kehastus, kuid tegelikkus on sellest kaugel, sest kogu teadusajalugu on üks pikk eksituste ja nende ümberlükkamiste rida.

Ajakirjas PloS ONE kirjeldab Edinburghi ülikooli teadlane Daniele Fanelli esimest uurimust, mis üritab heita valgust küsimusele, mil määral teadlased oma uurimistulemusi tegelikult võltsivad, vahendab

Novaator

PhysOrgi uurist.

Fanelli sõnul on valetamine või andmete kerge modifitseerimine levinum kui varem arvatud. Eriti paistavad selles osas silma meditsiinilised uurimused.

Jama avaldamine ei ole põhimõtteliselt väga keeruline. Seda tõestas ilmekalt mõne aasta tagune skandaal Lõuna-Korea uurija Hwang Woo-Suki ümber, kes suutis mainekas ajakirjas Science avaldada mitu artiklit võltsitud tüviraku-uuringutest.

Kas Hwang Woo-Suki juhtum on erand või ainult jäämäe tipp? Fanelli palus teadlastelt anonüümset tagasisidet nende enda suuremate ja väiksemate eksimuste kohta ning samuti küsis ta neilt, kas nad teavad mõnda kolleegi, kes tegeleb andmete võltsimise või muud sorti uurimistulemuste ebaeetilise mõjutamisega.

Fanelli sõnul tuli välja, et keskmiselt kaks protsenti teadlastest tunnistab, et on vähemalt korra fabritseerinud uurimistulemusi või valetanud, et tulemused oleksid soovitud järeldustega kooskõlas. Tervelt 34 protsenti tunnistab, et on jätnud avaldamata tulemused, mis räägivad vastu tema enda varasematele uurimustele või kustutanud andmeid, mis nö kõhutunde järgi ei ole õiged ning ei sobi muidu hästi väljatulevate järeldustega.

Neliteist protsenti teadlastest väitis, et teab vähemalt ühte kolleegi, kes uurimistulemusi võltsib. 72 protsenti teadlastest usub aga tundvat teadlast, kes uurimistulemusi lihtsalt ilustab. Seega tuleb uurimusest välja, et ennast peavad teadlased keskmiselt palju ausamaks oma kolleegidest.

Kõige enam tegelevad pettustega ravimiarenduse ja muude meditsiiniliste uuringutega seotud teadlased. Muidugi on võimalik, et arstiteadlased on teistest lihtsalt ausamad, aga see pole siiski kuigi tõenäoline. Pigem viivad sellised tulemused arvamusele, et pettuste suurem levik meditsiinis tuleneb ravimifirmade suure raha negatiivsest mõjust uurimistulemuste erapooletusele.

Selliste küsitluste puhul jääb alati õhku rippuma ka küsimus vastajate aususest. Kui kaks protsenti teadlastest väidab, et võltsib ise uurimistulemusi, kuid tervelt 14 protsenti oskab näpuga näidata mõne oma kolleegi suunas, siis tuleb kahte protsenti pidada paraku konservatiivseks suhtarvuks.