Religiooni edu pant on kannatav märter

Mis on vahet Jeesus Kristusel ja Supermanil? Religioossete ja menukate jutustuste sisu on tihti sarnane, kuid ainult religioonidel on märtrid, teatab sel nädalal avaldatud käitumusliku evolutsiooni analüüs.

Kui usujuhid oma usu nimel kalleid ohvreid toovad, lisavad sellised teod veenvust nende usutõotustele ja aitavad kaasa nende uskumuste levikule, leitakse ajakirjas Evolution and Human Behavior ilmunud artiklis.

Teisest küljest, kui aga keegi ei ole valmis konkreetse usu eest märkimisväärset ohvrit tooma, taipavad pealtvaatajad - isegi väikelapsed - seda üsna kähku ja loobuvad ka endapoolsest pühendumusest, vahendab New Scientist.

"Mitte keegi ei võta Supermani kummardamiseks vaba päeva ega anneta raha Supermani fondi," osutab Kanada evolutsiooniantropoloog ja uuringu autor Joseph Henrich British Columbia ülikoolist Vancouveris.

Mida kulukam on käitumine, seda tõenäolisemalt on see siiras: vähesed on valmis loobuma elust ideaali nimel, millesse nad ei usu, ning kasinus- või voorusvande andnud tõsiusklikud ei piirdu ilmselgelt vaid sõnadega. Sellised usutavust toetavad demonstratsioonid on aga veelgi tõhusamad, kui neid esitab kõrge staatusega isik nagu preester või muu juht, ütleb Henrich.

Kui inimesed juba usuvad, on nad varmamad oma usku samamoodi demonstreerima. Henrich konstrueeris oma ideede testimiseks matemaatilise mudeli ning näitas, et selline iseennast kindlustav silmus võib stabiliseerida usust ja käitumisest koosneva süsteemi ning aidata sel kesta läbi mitme inimpõlve.

Selline dünaamika aitab selgitada, miks nii paljude usundite juurde käivad kulukad usust taganemised. Henrich nendib näiteks, et kristlaste tagakiusamine Rooma ametivõimude poolt võis aidata kaasa kristluse levikule, andes usklikele võimaluse oma usu eest minna märtrisurma - mis on muidugi ülim usutavust kinnitav demonstratsioon.

See printsiip laieneb ka muudele ühiskondlikele liikumistele. 19. sajandi utopistlike kommuunide nagu Hutteri jüngrite ja shakerite uurimine näitab, et kõige püsivamaks osutusid need liikumised, mille liikmeile esitati kõige rangemaid nõudmisi, ütleb Henrich. "Muutuste toimimine on jälgitav. Nõudlike pühendumusrituaalide hulk kasvab aja jooksul."

Henrichi analüüs täidab olulise lünga meie arusaamises religioonide esilekerkimisest, ütleb USA-s Storrsis asuva Connecticuti ülikooli antropoloog Richard Sosis.

Hüpotees vajab veel kontrollimist, näiteks usu ülekannet uurivate laborieksperimentide ning usundiajaloo uuringute kaudu. Kuid kui Henrichil on õigus, võivad kirikud, mis oma käitumuslikku koodeksit liberaliseerivad, järgijate pühendumuse lahjendamisega iseendale auku kaevata.

See võib ka selgitada, miks rangete kristlike kirikute toetus USA-s kasvab peavoolu-konfessioonide liikmeskonna arvelt. "Õige liige peab oma väärilisust õigete sõnade ja tegudega tõendama," ütleb Henrich. "Ja see edastab sügavama usklikkuse lastele."