Üks hea näide on Kiviõli vana tuhamägi, kuhu rajatakse suusanõlvu ja motokrossiradu. Jõhvi vald tahab puhkealaks muuta Tammiku kaevanduse aherainemäge ja tutvub selleks Põhja-Prantsusmaa kogemustega, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.

Nord-Pas-de-Calais' regioonis asunud suured söekaevandused ja metallurgiatehased. paiskasid loodusse õõvastavalt suures koguses saasteaineid. Ühes Lille'is asuvas kontorihoones näitab geoloog Tangui Latron oma kollektsiooni, mille ta on kogunud ühelt jäätmete ladustamiseks kasutatud krundilt.

Kroomi, elavhõbeda ja fosfokipsi jäätmed olid maetud keemiatehase krundi ühte nurka. Kontsentratsioonid on nii suured, et tekib küsimus, kas poleks võimalik seda pinnast uuesti toorainena kasutusele võtta. «Ei, tõenäoliselt mitte. Me isegi küsisime ühe kaevanduskompanii käest, kas see pinnas võiks osutuda kroomimaagiks, kuid nad ütlesid, et kroomisisaldus on mulla kohta küll väga suur, kuid liiga väike kaevandamiseks,» ütleb Latron.

Prantsusmaa on küll rikas riik, raha pole aga kunagi liiga palju ja nii tuli ka Lille'i ümbruse tööstusmaastike rekultiveerimiseks valida võimalikult tõhus, kuid samal ajal ka võimalikult odav tee. Otsustati, et ohtlikult saastatud ala isoleeritakse põhja- ja pinnaveest ning jätkatakse selle kasutamist jäätmete ladustamiseks.

Näiteks veetakse sinna kanalite puhastamisel saadud põhjamuda, mida mullaväetisena kasutada ei tohi. Ülejäänud alale istutatakse metsapark. «Me muudame selle ala võimalikult ohutuks, kuid reostusest pole seda võimalik täielikult puhastada,» selgitab Latron.

Endiste tööstusmaastike taastamiseks on Prantsusmaal loodud omalaadne fond EPF. Fond ostab kokku endisi tööstusalasid, mis võivad pakkuda avalikkusele huvi, ning  toetab nende taaskasutusele võtmist. Loomulikult ei osteta kokku suvalisi krunte suvalise hinna eest, vaid maad, mille kasutamiseks on omavalitsustel ja kohalikel inimestel põhjendatud huvi.

Kui endisel tööstusmaastikul on ostja olemas, pole avaliku sektori abi tarvis. Probleemid algavad siis, kui piirkond oleks vaja võtta taaskasutusele, kuid keegi ei taha seda teha. Sellisel juhul tuleb appi EPF.

EPFi direktor Mark Kazinsky on käinud Eestis ja probleemid, mis seostuvad postindustriaalsete maastikega siinmail, on talle teada. Tema sõnul oleks eelkõige oluline säilitada tööstusmaastikke ja rajatisi kui kultuuripärandit, sest ehedat loodust on Eestis palju ja seda pole mõtet kunstlikult taastada. «Ma arvan, et kultuuriline aspekt on siin kõige tähtsam,» ütleb Kazinsky.

Eesti Maaülikooli loodushoiu ja maastikukorralduse professor Kalev Sepp räägib, et endiste kaevandusväljade taaskasutuse alal on Eestis tõhusat tööd tehtud. Juba möödunud sajandi viiekümnendate aastate lõpus hakati karjäärialasid metsastama. Küll aga võiks vanu kaevandusalasid senisest mitmekesisemalt kasutada. «Rikutud maastikul on rohkem potentsiaali kui pelgalt metsamaana. Me oleme seda seni väga ühekülgselt kasutanud,» räägib Sepp, kelle sõnul on rikutud maastik ressurss, mida saaks kasutada eri liiki ettevõtluse jaoks.

Kaevandusmaastik on üks tööstusmaastiku liikidest, mis võtab enda alla suuri maa-alasid. UNESCO tööstuspärandi konventsioonis on tööstus- ja kaevandusmaastikud ühes plokis koos. Kaevandusmaastiku puhul on võimalik käsitleda maastikku ja kaevandusrajatisi koos, ühtse kompleksina.

Eestis suhtutakse kogu tööstuspärandisse ikka veel põlgusega ja kaevandusvälju vaadeldakse rikutud, alt läbiuuristatud ja pealt segamini pööratud maana. Lääne-Euroopas, ka Poolas, on suhtumine hoopis teine. «Me oleme looduse poolest rikkad. Kui vaadata meie rahvastiku tihedust, siis on see Euroopa mõistes ikka väga väike. Meie seitset inimest ruutkilomeetri kohta ei saa võrrelda Madalmaade kolme-neljasaja inimesega. Kuna meil on maaressurssi väga palju ja loodusressurssi väga palju, ei ole miski sundinud seda väärtustama. Kui meil oleks maad sama vähe kui Belgias, kuhu tahetakse aastaks 2016 ühe kruusakarjääri asemele ehitada rahvuspark, peaksime ka meie oma tööstusmaastikke rohkem väärtustama,» tõdeb Sepp.

Belgias tuleb endisel tööstusalal kas või puunotte mädandada, et mingigi looduslikkuse hõng tekiks. Eestis seevastu oleks põhjust näidata, kuidas tööstus on maastikku ja elukeskkonda mõjutanud.

«Minu lemmikteema on meie kaevandusalade ja aherainemägede kordumatud ökoloogilised tingimused. Arvestades karjäärialade ja aherainemägede mikrokliimat ja omapärast hüdrogeoloogilist režiimi, oleks ehk mõistlik taastada seal mõned ohustatud taime- või loomaliikide elupaigad,» ütleb Sepp.

Orhideed kasvavad poolkoksimägedel ise, neil pole seal konkurente. Sepa sõnul võiks mõelda nõmmedel ja paeplatoodel elavate linnuliikide elupaikade loomisele. Selle kõrval tuleks ära kasutada ka karjäärialade liigendatud reljeefi, mis võimaldaks rajada sinna mitmekesiseid puhkekeskusi.

Ajakirja Tarkade Klubi aprillinumbris:
• Millised geenid juhivad evolutsiooni?

• Mobiilid muudavad inimese mõtlemist

• Päris-Robinsoni elu üksikul saarel

• Kuidas lennata keskkonnasäästlikult

• Antarktika salapärane mäestik

• Kuumad kired külma põhjapooluse vallutamise umber

Ida-Virumaal pole mõtet rajada igasse valda suuri puhkekeskusi ning omavalitsused peaksid omavahel kokku leppima, kuhu teha suusakeskus, kuhu midagi muud. Igas vallas võiks olla terviserada või seiklusrada, arvas Sepp. Planeerimine on aga veel üsna lapsekingades ja alati on küsimus selles, kuidas planeeringuid jälgitakse. Igal juhul oleks vaja paika saada Ida-Virumaa rikutud alade teemaplaneering, leiab Sepp.

Samuti on vaja juba kaevanduse töö ajal mõelda, kuidas seda maa-ala hiljem kasutusele võtta. Karjääridesse saaks rajada veespordikeskusi ja ujumiskohti, aga selleks tuleb teha ettevalmistusi juba kaevetööde ajal. «Karjäärides tekib pärast nende sulgemist, kui vett enam välja ei pumbata, suurejooneline kanalivõrk,» selgitab Sepp.

Kui juba töö käigus arvestatakse tulevase kasutusega, on hilisem maastiku rekultiveerimine odavam. «Estonia kaevanduse uue aherainemäe projekteerimisel on arvestatud maastikuarhitektide soovitustega.»

Lisaks Põhja-Prantsusmaa söekaevanduste sulgemise kogemustele on Ida-Virumaal võimalik õppida on ka Ida-Saksamaa pruunsöekaevanduste ja Inglismaa söekaevanduste sulgemisest.

«Põhja-Prantsusmaal oli kaevur auväärne amet, sellest jutustavad ka hauakivid kohalikel surnuaedadel. Tööstuspärandil põhineb osa kohalikust kultuurist, kohalikust kultuurist aga algab kogu Euroopa kultuur. Eestis ei taheta siiani nõukogude aja pärandit väärtustada. Õnneks on osa sellest siiski inventeeritud, aga seda ei kiputa eriti väärtustama.»

Tööstuspärandi säilitamine on kallis. Kohtla kaevanduspark-muuseum on küll väga uhke vaatamisväärsus, kuid ainuüksi vee väljapumpamine sealsetest kaevanduskäikudest maksab aastas miljoneid kroone.

Osa kaevandustega seotud protsesse on juhitavad, kuid näiteks langatusi pole võimalik ette ennustada. «Ühelt poolt suurendavad langatused looduslikku mitmekesisust. Langatus metsas tähendab järjekordset elustikurohket veekogu või märgala,» räägib Sepp. «Tootmismetsas või põllul toob langatus kaasa vaid kohalike elanike kirumise.»


NELI VÕIMALUST

Tehnikaülikooli mäeinstituudi direktor professor Ingo Valgma sõnul teevad mäemehed vahet tööstusala korrastamise, rekultiveerimise ja loodustumise vahel.

Korrastamine

See on kaevandamisega rikutud maa, maakatte ja maastiku taaskasutuskõlblikuks muutmine, kaevandamise lõpetamise ja kaevanduse sulgemisega seotult vältimatu töö.

Korrastatakse kõik kaevandamise käigus tekitatud olulised keskkonnakahjustused: suletakse ja täidetakse maavara uuringu käigus tehtud kaevandid ja puuraugud, tasandatakse kaevandamise ajal teisaldatud katend, allmaakaevandamisel tekkinud varinguavad ning suuremad vajumid. Korrastada tuleb mitte ainult kaevandatud ala, vaid ka kogu mäeeraldise teenindusmaa, tuleb lammutada või kohandada uueks otstarbeks kaevandusehitised: hooned, teed, kraavid, tiigid, puistangud. Nüüdisaegse mäenduse seisukohalt tuleb korrastada ka kõduvaid kaevandusasulaid niivõrd, kuivõrd nende elanikkond väheneb.

Rekultiveerimine

See on korrastamise tavaline suund, mil kultuurmaastik taasluuakse. Kaevandatud maad võib ja saab korrastada ka uueks maastikutüübiks: veekoguks, ehitusmaaks või näiteks prügila rajamiseks. Töödega tuleb alustada kaevandamise käigus, sest uus maastik valmib alles 1-7 aasta pärast.

Oskuslik rekultiveerimine võib anda maale varasemast kõrgema viljelusväärtuse või uue sihtotstarbe. Kaevandatud alad ning suured poolkoksi- ja tuhapuistangud rekultiveeritakse tavaliselt metsaks. Maavarade avakaevandamisega rikutud maad rekultiveeritakse ka haritavaks maaks. Ehitusmaavarade karjäärist tehakse sageli veekogude ja spordirajatistega puhkeala.

Loodustumine

Kui kaevandus hüljatakse, siis algavad protsessid, mille lõpptulemuseks on loodustumine: võsastumine, isemetsastumine või jäätmaa teke.

Vaatamata rekultiveerimise edukusele ja toodetud metsamaa produktiivsusele ei absolutiseerita viimasel ajal enam ühekülgset korrastamist. Paljudel juhtudel on korrastamata jäänud kaevandamisala loomulikul moel esmalt võsastunud ja seejärel metsastunud. Tihti on selline maakate osutunud loodusliku mitmekesisuse seisukohalt väärtuslikumaks kui viljelusmaa.

Saneerimine

Parima tulemuse annab mõõdukas, loodustumist soodustav korrastamine. Looduskeskkonna parandamise ja mitmekesistamise eesmärgil on paljudel juhtudel mõistlik osutada kaalutletud kaasabi tehnogeense maastiku loodustumisele. See oleks rikutud maakatte saneerimine. Mõningaid edusamme saneerimise suunal, vaatamata kulukusele, on saavutatud turbasamblakatte taastamisel jääksoodes.