Šamanistliku hallutsinogeeni saladuslik toime
Teadlased on aastaid otsinud looduslikke ühendeid, mis vallandavad tegevuse proteiinis nimega OPRS1 (opioidi-retseptor sigma-1). Peale selle pole antud hallutsinogeenile, dimetüül-trüptamiinile (DMT-le) ainulaadset retseptorit seni tuvastatud.
Wisconsin-Madisoni uurijad tegid esialgse töö ebatavalise paarisuhte avastamiseks “vanamoelisel”, ent senini tõhusal moel. Joonistati välja mitmete selliste ainete, mis retseptoriga sigma-1 seonduvad, struktuuride skeemid, taandati need kõige lihtsamate vormideni ning otsiti seejärel samade karakteristikutega looduslikke molekule. Biokeemilised, füsioloogilised ja käitumuslikud katsed tõestasid, et DMT tõepoolest aktiveerib retseptori sigma-1.
“Meil pole praegu aimugi, kuidas võib retseptor sigma-1 hallutsinogeense toimega seotud olla,” nendib töö juhtiv autor, Wisconsin-Madisoni ülikooli meditsiini ja rahvatervishoiu teaduskonna farmakoloogiaprofessor Arnold Ruoho. “Usume aga, et USA riiklik uimastite kuritarvituse instituut NIDA võib olla vägagi huvitatud psühhoaktiivsete ja sõltuvusttekitavate ravimite toime bioloogilistest mehhanismidest.”
Lisaks Ladina-Ameerika pärismaistes usurituaalides pruugitavatele nuuskpulbritele ja pühadele keedustele leidub DMT-d teatavasti imetajate kehakudedes; seda on tuvastatud isegi imetajate veres ja seljaaju-vedelikus. DMT ja ühe sellega seonduva molekuli kõrgendatud kontsentratsiooni on leitud skisofreenikute veres.
Ruoho oletab, et hallutsinogeeni osalus võib tähendada, et sigma-1 on mingil moel seotud psühhoaktiivse käitumisega. Pärast DMT süstimist hiirtele, kellel see retseptor olemas oli, muutusid loomad hüperaktiivseks. Hiirtega, kellelt retseptor oli geneetiliselt kõrvaldatud, seda ei juhtunud.
“Hüperaktiivsust seostatakse tihti uimastikasutuse või psühhiaatriliste probleemidega,” ütleb Ruoho. “Võimalik, et suudame välja töötada uued, väga selektiivsed ravimid retseptori pärssimiseks ja selle käitumise tõkestamiseks.”
Uurimistöö paljastas veel ühe neuroloogilise sideme, kinnitades oletust, et retseptor sigma-1 ja mõned sellega seonduvad ühendid pärsivad närvide tegevuse jaoks olulisi ioonkanaleid. Paljude teadlaste varasem töö on sellise suhte olemasolu järeldanud.
Mõned uuringud on retseptori toimet sidunud antidepressiivsete ravimite toimega, ning riikliku tervishoiu-instituudi NIH teadlased leidsid hiljuti, et see paistab toimivat “saatjadaamina” (ingl k chaperon), aidates valkudel korralikult voltuda (ingl k protein folding).
Wisconsini uurijad leidsid, et DMT tuletatakse organismis loomupäraselt leiduvast aminohappest trüptofaanist ning see on ehituselt sarnane neurotransmitter serotoniinile. Avastus iseloomustab Ruoho sõnul mantrat, mida looduslike molekulide bioloogilises töötlemises tihti kasutatakse: miski ei lähe raisku.
“Meie avastused toetavad ideed, mille kohaselt selliste molekulide nagu trüptofaan biokeemiline modifitseerimine võib anda tulemuseks lihtsaid aineid nagu DMT, mis võivad sihikule võtta muid retseptorite sigma-1 teenindatavaid regulatiivse iseloomuga kanaleid,” ütleb ta.
DMT võib olla ka vihjeks, et organismis leidub muudest sarnase ehitusega aminohapetest koostatud looduslike ühendite perekonna esindajaid, mis võivad retseptorit veelgi täpsemalt reguleerida, lisab Ruoho. “Pole sugugi välistatud, et need erinevad, looduslikul moel tuletatud keemilised vormid reguleerivad retseptori sigma-1 tööd koe- ja elundispetsiifilisel moel.”
