Maailmalõpp saabub aastal 2012?
Too kuupäev tähistab 5126 aasta pikkuse tsükli lõppu maiade välja töötatud pikkarvestuse kalendris (ing k Long Count calendar). Maiad olid muistse maailma nutikamad astronoomid ja ehitasid suuri linnu, mille varemeid siiamaani Mehhikos ja Kesk-Ameerikas kohata võib. (Mõned teadlased paigutavad lõpuaja maiade kalendri põhjal veidi kaugemale, 2012. aasta 23. detsembrisse.)
Teatud ringkondades on spekuleeritud, kas ehk maiad valisid selle konkreetse päeva sellepärast, et arvasid siis midagi hirmsat juhtuvat, ning need arvamused on olnud veeks mitmele maailmalõpu-teooriaveskile.
Apokalüptika-mood paneb maiade kultuuri uurivad peavoolu-teadlased pead vangutama. “Terve põlvkonna jagu inimesi mõtleb sõna “maia” kuuldes “2012”, ja minu meelest on see lihtsalt kuritegelik,” ütleb Texase ülikooli mesoameerika keskuse juhataja David Stuart. “Mitte ükski tõsimeelne teadlane ei arvesta võimalusega, et maiadel aasta 2012 kohta midagi mõistlikku öelda oli.”
Kuid arvestagem tõika, et 21. detsember aastal 2012 kattub talvise pööripäevaga, ning lisagem väited, mille kohaselt valisid maiad konkreetse ajahetke, sest see märgib ka Päikese joondumist Linnutee täheparve keskmega, ja tulemuseks ongi veebisensatsioon.
Toksige otsimootorisse “2012” ja te leiate ellujäämisõpetusi, vastavaid õppeasutusi, ennustusi ning “ametlikke kaubaartikleid” nagu T-särgid loosungitega “2012 The End” (“lõpp”) ja “Doomsday 2012” (“viimnepäev”).
Teooriad selle kohta, mis täpsemalt juhtuma hakkab, varieeruvad päikesetormide vallandatud vulkaanipurskeist pooluste vahetumiseni, mis paneb Maa vastassuunas pöörlema.
Leiate, et sellest saaks hea ulmelise katastroofifilmi? Hollywood on teist juba sammukese ees. Eriefektidest üleküllastatud linateose “2012”, kus peaosas John Cusack, lavastas filmiga “Ülehomme” (The Day After Tomorrow) kuulsust kogunud Roland Emmerich. Film jõuab kinodesse tänavu sügisel. Treileris näidatakse munka, kes jookseb mäetipus asuvasse kellatorni hädasignaali andma, samal ajal kui röögatu vetemüür Himaalaja tipud enda alla matab.
Narrusekampaania
Üheks 2012-huvi näidikuks võib olla NASA veebikoha rubriik “Küsi astrobioloogilt”, kus vanemteadur David Morrison vastab rahva küsimustele. Veel äsja olid enam kui pooled küsimused menukaimate küsimuste loendis seotud 2012-ga.
“Hukatuse müügiagendid reklaamivad kampaania korras narrust,” kirjutas Morrison sel kuul vastuseks küsimusele, mille esitaja tundis kuupäeva suhtes hirmu.
35 aastat maiasid uurinud teadlane ütles, et aastas 2012 pole hoolimata seda ümbritsevast kurjakuulutavast melust midagi halbaennustavat. “Menuteosed, kus räägitakse sellest, mida maiad väidetavalt ennustasid, on koostatud väga nappide tõendite baasil,” leiab Colgate’i ülikooli astronoomia, antropoloogia ja põlisameerika-uuringute professor Anthony Aveni.
Aveni ja Stuart kirjutavad kumbki ka ise raamatut eesmärgiga selgitada maiade kalendrit ja daatumit 2012, kuid Stuart kardab, et kui nii paljud muud teosed kõiksugu sensatsioonilisi väiteid loobivad, jääb huvi tõelise teaduse järelduste vastu napiks.
Ilmunud on kümneid 2012-teemalisi raamatuid; veel rohkem on neid lähikuudel lettidele oodata. Praegu pakutavast valikust leiab ka teose “Apocalypse 2012” (“Maailmalõpp 2012”), mille autor Lawrence Jopseph visandab “kohutavaid võimalusi” nagu loodusõnnetused.
Joseph ei usu, et maailm lõppeb. “Küll aga usun ma, et 2012 kujuneb väga dramaatiliseks ja tõenäoliselt muutlikuks aastaks,” ütleb ta.
Autor tunnistab, et annab endale aru, et raamatu pealkiri võib rahvast heidutada, kuid soovib avalikkust teavitada ees ootavatest võimalikest ohtudest, lisades, et pealkirja määras kirjastaja, ehkki ta on lõpliku valikuga rahul. “Kui pealkiri olnuks “Tõsised ohud aastal 2012” või “Sügavat mõtlemisainet aastaks 2012”, poleks raamatut kunagi üllitatud”, arvab Joseph.
Kasvav huvi
Teine autor väidab, et hukatusele ja lõpule keskenduv lähenemine on daatumi 2012 ränk vääritimõistmine.
“Trendikaid maailmalõpu-inimesi tuleks käsitleda sellena, mis nad on: alateavitatud oportunistid ja õnnetusekraaksujad, kes 2013. aastal endale uued hobid leiavad,” ütleb John Major Jenkins, muu hulgas raamatu “Galaktiline joondumine” autor, kes nimetab end “iseõppinud sõltumatuks maia-uurijaks”.
Jenkinsi sõnul on tsüklite lõpud maiadele alati tähendanud muutumist ja uuenemist, mitte katastroofi. Samuti osutab ta asjaolule, et maiade valitud periood kattub Maalt vaadates detsembrikuise pööripäeva-Päikese joondumisega Linnutee keskpunktiga. “Kahe tuhande aasta eest uskusid maiad, et sellise joondumise ajal teeb maailm läbi suure muundumise.”
Aveni väitel aga puuduvad igasugused tõendid, nagu oleks maiad Linnutee sellisest kontseptsioonist hoolinud, ning ta lisab, et galaktika keset ei määratletud enne 1950. aastaid. “Siin on tegu moodsa ajastu mõjude ja modernsete kontseptsioonidega, mis üritavad iidseid maiasid tänapäeva moe järgi rüütada, ja minu arust ei sobi see kohe kuidagi,” ütleb Aveni.
Samal ajal valmistub ta koos teiste teadlastega huvi kasvuks, mida kuupäeva lähenemine kindlasti kaasa toob.
“Kahju küll, aga kogu aasta enne konkreetset kuupäeva saab olema täiesti hullumeelne,” tunnistab Stuart. “Minu meelest on see kurb. See teeb mulle suur tuska. 2012-jamale keskendudes mõistavad inimesed seda tõeliselt lahedat kultuuri täiesti vääriti. See number ja sellega kaasnev ütleb meie kohta rohkem kui maiade kohta.”
