Ärevus ja ärevushäire: kuidas neid eristada?
Ameerika ärevuse- ja depressiooniliidu presidendi dr Karen Cassiday osutusel on mõlema puhul tegu sisuliselt sama tundega. Diagnoosi puhul saavad määravaks erinevused ärevustunde intensiivsuses ja selle mõju inimese elule.
„Ärevus on üldlevinud inimlik kogemus,“ selgitas dr Cassiday. „Seda iseloomustavad kerge ebakindlustunne ja kaasnevad kehalised tajud, kuid neid suudetakse samas ohjeldada. Ärevushäire puhul kaob kontroll ohusignaalide üle ja inimene tunneb, et peab enda kaitsmiseks otsekohe midagi ette võtma.“
Arst võib ärevushäire diagnoosida juhul, kui patsient on olnud ärevil ja mures mitu kuud järjest ja kui sümptomite tõttu on raskendatud uni, õppimine, töötamine või muidu täisväärtusliku elu elamine.
Ärevushäiret esineb kolmel kujul. Üldärevushäire ehk generaliseerunud ärevushäire puhul kipub vaimne pinge seonduma kõigi ja kõigega, sotsiaalärevushäire teeb eriti raskeks teiste inimestega suhtlemise ning paanikahäirest annavad tunnistust hirmutavad paanikahood.
„Ärevushäirelised inimesed väldivad normaalseid elulisi tegevusi ja kogemusi selleks, et ennetada ärevushäire sümptomite avaldumist,“ selgitas Cassiday.
„Nad ei saa otsustada tegelda selliste tegevustega, mida tavalised inimesed naudivad või mis nende elusid rikastavad. Nende elust haihtuvad võimalused luua eraviisilisi või kogukondlikke suhteid, olla produktiivne, teha vabatahtlikku tööd, teenida elatist või lõpetada kool.“
Kui teil esineb kirjeldatud sümptomeid, võite end lohutada tõsiasjaga, et neid põhjustav häire allub ravile. Paljud on saanud abi vestlusteraapiast ja meditatsioonist.
Neile, kes pole selleks valmis, soovitab Cassiday tasuta mobiilirakendust Self Anxiety Management ning omal käel tegelemist meditatsiooni, jooga ja kehalise treeninguga.
„Vahet pole, mis trenni teha,“ rõhutas ta. „Kõige paremini toimib see, mida olete ise valmis tegema.“
