Põhjuseks asjaolu, et inimesed on aja jooksul pehmelt öeldes nigelamaks jäänud.

Ka iga neandertali naine oleks raskusteta jõumees Arnold Schwarzeneggerile käesurumises tuule alla teinud. Selline seisukoht on leitav Austraalia antropoloog Peter McAllisteri raamatust “Manthropology”, vahendab Reuters. Teosel on ka provokatiivne alapealkiri “The Science of the Inadequate Modern Male”, mida võib tõlkida eesti keelde kui “teadust, mis tegeleb ebaadekvaatse moodsa aja mehega”.

McAllisteri sõnum tuleb hästi välja ka tema raamatu sissejuhatuses. “Kui te seda loete, siis teie — või mees, kellele te selle raamatu ostsite — olete ajaloo kõige viletsam mees,” kirjutab antropoloog.

Esitades laia valikut teaduslikku materjali tõestab McAllister enda sõnul seda, et moodne mees jääb oma eelkäijatele alla paljudes valdkondades, sealhulgas ka klassikalistel olümpialadel nagu jooksmine ja hüppamine.

Näiteks muistsete Austraalia elanike jooksukiirust on võimalik tuletada fossiilsete jalajälgede järgi.

Näiteks eelajalooline mees, keda kutsutakse T8, suutis joosta 37 km/h pehmel ja mudasel pinnal. Usain Bolt saavutas Pekingi olümpial 100 meetrit joostes aga 42 km/h kõval pinnal ja spetsiaalse varustuse abil. Bolti varustusega oleksid tavalised muistsed jahimehed saavutanud vabalt kiiruse 45 km/h.

Hüppamisest rääkides tõi McAllister näiteks 20. sajandi alguses ühe Aafrika hõimu juures tehtud fotod, millel on näha, kuidas noormehed initsiatsiooniriituse raames hüppavad kuni 2,52 meetri kõrgusele. “See oli riitus, mille iga nooruk pidi läbima, et meheks tunnistatud saada,” selgitas teadlane.

Häid näiteid on veel:

* Vana-Rooma leegionärid läbisid päevas 1,5 tänapäevase maratonijooksu pikkust, kusjuures nad kandsid samal ajal varustust, mis kaalus pool nende kehakaalust.

* Vanaaegse Ateena linna palgal oli 30 000 sõudjat, kes oleksid kõik tänapäevastest olümpiamedalistidest paremaid tulemusi näidanud.

* Austraalia aborigeenid viskasid igapäevaselt oda 110 meetrit või isegi rohkem (kehtiv rekord on hetkel 98,48 meetrit).

“Me pole tänapäeval enam üldse aktiivsed ning oleme sellised olnud sellest hetkest saadik, mil industriaalrevolutsioon tõeliselt hoo sisse sai,” valgustas McAllister allakäigu põhjust. “Me ei saa sellest aru, sest me võrdleme praegusi tulemusi näiteks 30 aasta taguste tulemustega, mille puhul on märgatav maailmarekordite suurenemine, kuid kui me vaataks ajas rohkem tagasi, saaksime aru, et lood on hoopis teistsugused.”

“Industriaalrevolutsiooni algusaegadest on teada statistika, mis näitab, kui palju inimesed tol ajal rohkem ja rängemalt tööd rügasid. Me ei puutu lihtsalt enam kokku selliste raskuste ja väljakutsetega nagu inimesed, kes elasid muistsel ja mõnikord isegi veel üsna hiljutisel ajal, ning seetõttu pole meie kehad ka arenenud. Isegi see treening, mida saavad meie praegused tippsportlased, pole piisav, et tolleaegseid koormusi pakkuda,” tutvustas antropoloog oma järeldusi.

“Me ei tahaks minna tagasi nende ajalooliste perioodide brutaalsusse, kuid on asju, mida me võiksime kõrva taha panna,” nentis McAllister lõpetuseks.