Andide mäestik kasvab arvatust aeglasemalt
2006. aastal avaldatud uurimuse kohaselt kasvas Andide mäestik oma praeguse kõrguseni väga kiirelt. Kõigest nelja miljoni aastaga (ajavahemikus 10,3-6,7 miljonit aastat tagasi) tehti läbi suurem osa tõusust tänase 4000-meetrise keskmise kõrguseni, vahendab Novaator Nature uudist.
Nüüd on aga Michigani ülikooli teadlase Christopher Poulseni juhtimisel viidud läbi uus uurimus, mis kinnitab vanemaid hüpoteese Andide märksa aeglasemast kasvust, mis toimus nelja miljoni asemel kümnete miljonite aastate jooksul.
Vaidluse tuumaks on vanadest kuivanud järvepõhjade lubisetetest saadud hapniku isotoopide suhte interpreteerimine. Hapniku kaks enamlevinud isotoopi on massiarvudega 16 ja 18, neist esimene on nii-öelda tavaline ehk kõige laiemalt levinud hapniku isotoop.
Suurema massiarvuga isotoop on raskem, mistõttu aurustub ta veest halvemini ning pilvedest sajab alla pisut kiiremini kui hapniku kergem isotoop. Seetõttu jäävad juba osa veest sademetena kaotanud pilved hapnik-18 osas suhteliselt vaesemaks. Mäed on pilvede liikumisel takistuseks ning suur osa sademeid langeb mäestike tuulepealsete nõlvade jalamil. Mööda mäekülge kõrgemale liikuvate pilvede hapnik-18 ja hapnik-16 suhe muutub seega kõrguse suurenedes järjest väiksemaks, mis annabki võimaluse sademete isotoopkoostise alusel määrata mägede kunagist ligikaudset kõrgust.
Seda meetodit kasutati 2006. aasta uurimuses. Mineraalidesse seotud kunagiste vihmapiiskade hapniku isotoobid annavad aluse arvata, et praegu mitme kilomeetri kõrgusel asuvad kivimid pidid moodustuma märksa madalamal.
Probleem seisneb aga selles, et tulemuste interpreteerimisel kasutati andmeid kaasaegsete sademete isotoopkoostise kohta. „Pole mingit garantiid, et hapniku isotoopide suhe oli samasugune ka miljonite aastate eest,” ütleb Poulsen. „Lisaks kõrgusele merepinnast on ka teisi hapniku isotoopide suhet mõjutavaid tegureid. Näiteks vihmakogus, mis pilvedest juba enne mägedeni jõudmist alla on sadanud. Mida rohkem sademeid, seda suurem on fraktsioneerumine ehk rasket isotoopi jääb suhteliselt vähemaks.”
Poulseni meeskond koostas mudeli, mis arvestas vihmakoguse suurenemisega Andide kerkides. Teadlase sõnul leidsid nad, et sademetehulk suurenes Andide kerkides väga järsult ning seega toimus ka kiire muutus hapniku isotoopide suhtes, mida on valesti interpreteeritud kui Andide väga kiire kasvu episoodi. Poulseni sõnul kalduvad nad pigem toetama vanemaid seisukohti Andide mäestiku märksa aeglasemast kasvust.
Sellega nõustub ka Aberdeeni ülikooli geoloog Adrian Hartley: „2006. aastal avaldatud uurimus ei lähe kokku seni kogutud sedimentoloogiliste, stratigraafiliste ja struktuurigeoloogiliste andmetega”.
Siiski ei ole vaidlus sellega veel lahendatud. David Rowley Chicago ülikoolist märgib, et 2006. aasta uurimus ei hõlma vaid hapniku isotoope. Lisaks oli vaatluse all ka süsinikdioksiidi isotoopkoostis, mille alusel on võimalik teha järeldusi kivimite moodustumisaegse õhutemperatuuri kohta. Teadlased arvutasid vastavaks temperatuuriks 32 °C. Seda on mäestiku kohta ilmselgelt liiga palju, mistõttu tundub usutavam, et praegu mitme kilomeetri kõrgusel olevad kivimid pidid moodustumise ajal asuma merepinnale lähemal.
Sellega nõustub ka California tehnoloogiainstituudi geokeemik John Eiler, kes oli ka üks 2006. aasta uurimuse autoreist. „Varasemad katsed Andide kasvamise kiirust rekonstrueerida on põhinenud võrdselt hapniku isotoopide ja paleotemperatuuride uurimisel. Käesolev uurimus on aga viimasest mööda vaadanud,” ütleb ta.
