Amputeerimiskunsti tunti juba kiviajal
Nad leidsid, et umbes 9600 aastat tagasi oli vanaldase meesterahva vasema küünarvarre eemaldamisel rakendatud märkimisväärselt häid arstiteaduslikke teadmisi — mis annab mõista, et meie kauged kõugud olid arenenud kõrgemalt, kui seni arvati, vahendab The Times.
Prantsuse ennetavate arheoloogiauuringute riikliku instituudi Inrap kinnitusel tundub, et patsiendile tehti tuimastus, tingimused olid antiseptilised, lõige puhas ja haava eest kanti hoolt.
Taoline paljastus võib kaasa tuua kirurgia ajaloo radikaalse ümberhindamise, eriti, kuna uurijad on varem teatanud kahe varasema kiviaegse amputatsiooni jälgede leidmisest Saksamaal ja Tšehhis.
Oli teada, et kiviaegsed arstid viisid läbi trepanatsioone — st tegid koljudesse auke —, aga mitte amputatsioone. “Seega olid Euroopa esimesed maaviljelejad suutelised sooritama suhteliselt keerukaid kirurgilisi protseduure,” teatas Inrap. Avastuse tegid arheoloogid Cécile Buquet-Marcon ja Anaick Samzun ning kriminalist Philippe Charlier.
Avastus järgnes ühe vanema meesterahva hauakambri uurimisele, kes elas kammkeraamika kultuuriperioodil, mida Euroopas iseloomustas küttide-korilaste eluviisi muutumine paikseks ja agraarseks ning karjakasvatuse ja keraamika areng. Patsient oli tähtis: tema haud oli kaks meetrit pikk ehk suurem kui enamikul, ning sisaldas kiltkivikirvest, ränikivist kirkat ning noorlooma korjust, mis kõik on märgid kõrgest staatusest.
Kõige intrigeerivamaks osutus aga asjaolu, et mehe säilmete hulgast puudusid küünarvarre- ja sõrmeluud. Terve jada bioloogilisi, radioloogilisi ja muid teste näitas, et õlavarreluu oli küünarliigese ploki sälgu kohalt “taotluslikult ja edukalt amputeeritud”. Buquet-Marcon ütleb, et patsient, kes tõenäoliselt oli sõdalane, võis käsivart vigastada kukkudes, looma rünnaku läbi või lahingus.
“Ma ei usu, et võiks öelda, et need, kes selle operatsiooni sooritasid, olid arstid selle mõiste tänapäevases tähenduses ja tegelesid ainult meditsiiniga, kuid ilmselt ei puudunud neil vastavad teadmised,” ütleb ta.
Üsna tõenäoliselt pruugiti skalpellina ränikivikildu. Buquet-Marcon sõnul kasutati arvatavasti ka valuvaigistavaid taimi, võib-olla hallutsinogeenset ogaõuna. “Me ei tea kindlalt, kuid nad pidid leidma mingi mooduse patsiendi paigalhoidmiseks operatsiooni vältel.”
Haava puhastamiseks kasutati muid taimi, tõenäoliselt salveid. “Makroskoopilised uuringud pole veel paljastanud ühtegi antud amputatsiooniga seostatavat infektsiooni, mis annab alust arvata, et operatsioon viidi läbi suhteliselt antiseptilistes tingimustes,” osutavad teadlased ajakirjas Antiquity avaldatud artiklis.
Patsient jäi pärast operatsiooni ellu ja testid näitavad, et ehkki ta kannatas osteoartroosi all, elas ta pärast seda veel mitu kuud või koguni aastat. Haua sisu näitab, et hoolimata küünarvarre kaotusest jäi mees kogukonna liikmeks. Tema puue ei tõrjunud teda rühmast välja .
Avastus annab alust arvata, et arenenud meditsiinilised teadmised ja keerulised ühiskondlikud reeglid olid Euroopale omased juba umbes 5000 aastat e.m.a., ning et mastaapsed kirurgilised operatsioonid olid tõenäoliselt tavalisemad kui oleme seni oletanud.
