Uute normide kohaselt on 130/80 mm Hg (millimeetrit elavhõbedasamba järgi) nüüd USA-s kõrge vererõhk. Enne algas seal kõrge rõhk näidust 140/90. Viimati muudeti norme teispool ookeani 14 aastat tagasi.

Professor Margus Viigimaa, kuidas sellisesse normide muutmisse suhtuda?

Käisin ise selsamal kongressil (kus teema tõstatati - Forte) ja see oli vast üks kõige rohkem diskussiooni tekitatud asjadest. Kui me vaatame suuri inimpopulatsioone puudutavaid uuringuid, siis on leitud, et juba alates 115 millimeetrist (süstoolne rõhk) ülespoole minnes hakkab südame-veresoonkonna haiguste - eriti ajuinsuldi, aga ka südamelihase infarkti - risk tõusma. Riski tõus kuni umbes 140 millimeetrini on väga väike. 140-150 millimeetrist hakkab see juba üles kerima ja alates 150-160 millimeetrist läheb see eksponentsiaalselt üles. Nii et teooria ütleb, et uued normid, mis Ameerikas kehtestati - need ei olegi mitte valed.

Teisalt, mis sellega kaasneb? Väga paljud inimesed, kes siiani polnud hüpertoonikud, muutusid nüüd nendeks. Selsamal kongressil mõõdeti osalejate vererõhku ja selgus, et uute normide järgi on 20% osalejatest teise astme hüpertoonikud, kes peaksid kindlasti ravi saama.

See paneb vererõhu peale rohkem mõtlema. Euroopa uued juhised tulevad juunis, siis selgub, kas need lähevad USA omadele järele või ei lähe, kindlasti tekib suur diskussioon.

Kogu see viimase aja areng baseerub peamiselt ühel uuringul, mille nimi on SPRINT (Systolic Blood Pressure Intervention Trial). Seal leiti, et kui viia vererõhu väärtused alla 120 millimeetri, saavutatakse kardiovaskulaarse riski hea langus. Aga siiani käivad vaidlused. Metoodika, mida seal kasutati, oli jälgimiseta vererõhumõõtmine. See tähendab, et patsient õpetati ise rõhku mõõtma, õde lahkus ruumist ja viis minutit hiljem määras rahulikult laua taga istuv inimene ise oma vererõhu. Kõik siiamaale kasutusel olevad juhised baseeruvad aga kabinetimõõtmistel, mis tähendab, et mõõtjaks on kas arst või õde. Need väärtused on umbes 10 mm kõrgemad.

Margus Viigimaa - mai 2016

Inimene on arsti juuresolekul närvis.

Jah. See on valge kitli fenomen.

Ma arvan üldiselt, et kogu see numbrite karmistumine - sellel on ideoloogiline alus olemas, see ei ole vale. Aga see toob kaasa väga palju diskussiooni. Ameerikas arutati, et selle eesmärk pole niivõrd palju rohkem inimesi ravida kui see, et inimesed saaksid nooremas eas aru, et mittemedikamentoosne ehk ravimiteta mõjutamine on piiripealse vererõhu (135-140, mida seni veel tolereeriti) puhul oluline. Regulaarne koormus, soola tarbimise vähendamine ja kehakaalu langus on kolm kõige tähtsamat asja. Kui seitse päeva nädalas treenida või iga päev pool tundi kiirkõndi teha, langeb süstoolne vererõhk 10 mm võrra.

Kas on ka mingi vanus, mille puhul kõrgenenud vererõhule enam sellised võtted nagu trenn ja liikumine ei mõju?

Sellist iga pole olemas. Kui need, kes võtavad ravimeid, suudavad kaalu langetada ja hakkavad trenni tegema, siis nad võivad olla juba eakad hüpertoonikud, aga nende ravimivajadus väheneb. Seda, et ravimitest täielikult lahti saadakse, juhtub väga harva. Aga sageli väheneb ravimivajadus ja vererõhu väärtused lähevad palju paremaks.

Kui geneetiliselt on hüpertooniatõbi ette määratud, tuleb see niikuinii. See areneb tavaliselt välja 15-20 aastaga ja siis hakkab inimene ravimeid vajama. Aga kui olla nooremana teadlik oma piiripealsest vererõhust, siis võib haigus avalduda alles 30-40 aasta pärast. Ehk - kui muidu tuleks ravivajadus 50-aastaselt, siis teadlikult käitudes 70-aastaselt.