“Pipi Pikksuka“ raamatus said lapsed koolist kliistripühade puhul vaba päeva. See oli sügisel, kui aknad pesti talveks puhtaks ning tihendati. Tihendamise tarbeks keedeti kliistrit, millesse kasteti aknakleepepaberid. Praegusel ajal on poes müüa aknakleepimisteipe ja akna vahele ei pea just ilmtingimata toppima takku, vatti või vanapaberit, võib panna ka aknaga koos liikuva kummitihendi. Kuid vanemas majas sobib selleks imehästi just looduslik materjal.
Akna tihendama asumisel on enne tarvis reguleerida akna hingi ja suluseid, et need paremini käima hakkaksid ja aken korralikult ees püsiks, st nii, et raam sulguks tihedalt lengi vastu. Muidugi, kui suvi läbi pärani olnud aknad üldse kinni lähevad ja ei ole niiskusest paisunud. Viimasel juhul tuleks aknaraame altpoolt hõõruda liivapaberiga või tasandada taldlihvijaga.
Kontrollige sedagi, kas akende kinni-lahti käivad servad on piisavalt viltu hööveldatud. Kui raami serv on täisnurkne, siis ei saa akent kindlasti tihedalt sulgeda. Ka on väga oluline üle vaadata, kas klaas akna ees mitte ei tärise. Aknapraod võib küll eeskujulikult täis toppida, kuid kui klaasid aknaraami sees logisevad, pääseb külm sealt sisse. Vanal puuaknal võib eemaldada liistud ja asendada need kitiga. Kitti saab ka ise kodus valmistada — selleks on tarvis osta ehituspoest kriidipulbrit ja linaõli ning segada ühtlaseks plastiliinisuguseks massiks.
Enne, kui ruttate vanu puuaknaid uute plastakende vastu vahetama, mõelge pisut. Esiteks ei sobi uued plastaknad sugugi igale majale, ka võivad täiesti õhukindlalt sulguvad uued aknad tekitada ruumis suurt niiskust, allergiat ja lämbust. Vanu aknaid tasub säilitada ka nende energiasäästlikkuse tõttu. Nad on üldjuhul soojemad kui uued. Soojapidavuse poolest on vana akna peamine eelis uuega võrreldes suurem sisemise ja välimise klaasi vahe (õhk on see, mis sooja peab, mitte klaas) ning tunduvalt paksem ja paremini seinaga seotud piit ehk leng.
Akna tihendamiseks tuleb valida selline tihend, mis sobib akna valtsile, neid valmistatakse erineva profiiliga erinevate pragude laiuste ja aknatüüpide tarbeks. Näiteks Rootsi muinsuskaitseamet soovitab oma trükises aknaprao mõõtmiseks kasutada voolimissavi.
Kui tihend valitakse liiga paks, on akent raske sulgeda ja võivad tekkida raami ja klaasi kahjustavad pinged. Tõhusalt peavad sooja kinni ka isekleepuvad liimiribaga aknatihendid, mis kaitsevad veidi müragi eest. Tihendite paksus on määratud profiilidega, mis kirjeldavad ka nende kuju — kõige peenem on E-profiil, keskmise paksusega P-profiil ja kõige paksem D-profiil. Tihendeid on valget, pruuni ja musta värvi. Kuna tihend jääb akna vahelt siiski mingil määra näha, sobib ehk valgele aknale valge ja pruunile pruun tihend paremini. Mustad tihendid on mõeldud ustele. Tihendeid müüakse lahtiselt rullis ehk jooksva meetriga, ja juba väljamõõdetult pakendites.
Oluline on jälgida seda, kuidas aken lahti käib, sest sellest sõltub, kas tihend kleepida raami või lengi külge. Ja viga, mida igal aastal kordasin — tihendatakse alati sisemist raami, mitte välimist! Ka kipuvad liigselt soojustatud aknad uduseks minema. Kui jätta aknaraamis üleval ja all mõni sentimeeter toppimata, laseb see õhul liikuda. Samas ei pruugi seegi udu akna vahelt ära võtta, aga on üks hea vana nipp — tops soola kahe akna vahele. See aitab ka hallitust vältida.
Nüüd tuleb kliistrikeetmise koht. Oli küll omajagu mässamist, kuid minu vanaema kleepis aknad pärast tihendamist üle paberiribadega, mille taha määriti kliistrit. Tollal ei olnud isekleepuvaid teipe veel olemas. Mina olen oma aknad üsna ära rikkunud just nende teipidega, mis tulevad kevadel akna küljest lahti koos värviga. Tegelikult sobib selleks otstarbeks väga hästi isekleepuv paberteip, ainult et kevadel enne akende avamist peab siis meeles olema teipi niisutada, et see aknaraami küljest hõlpsamini lahti tuleks.
