Osakestefüüsikud teadsid juba varem, et äikesepilvedes tekib antiainet. Pikselöögi vallandumisel liiguvad elektronid valguse kiirusele lähenevatel kiirustel. Lisaenergiast lahti saada üritades kiirgavad osakesed gammakiiri, kõige energeetilisemat elektromagnetkiirgust. Piisavalt kõrge energia korral võivad sellest aatomituuma mõjupiirkonda sattudes tekkida elektron ja selle antiainest vastand – positron.

Lennukiga läbi äikesepilve lennanud Joseph Dwyer registreeris kolleegidega annihileeruvale antiainele viitavat signaali kolmes ruumipiirkonnas. Lisaks gammakvantidele, mille energia küündis 511 kiloelektronvolti, registreeriti ka veidi pehmemat kiirgust. Töörühm järeldas sellest, et madalamat energiat kandvad gammakvandid pärinesid kaugemalt ning olid osa oma energiast juba kaotanud. Sisuliselt oli lennuk lennanud kolmel korral läbi väikese hõreda positronide pilve.

Vahejuhtumeid täpsemalt analüüsides pidi Dwyer nentima, et äikesepilves registreeritud gammakiirte energia oli liiga madal, et neist oleksid saanud tekkida elektronide ja positronide paarid. Positronid saavad tekkida ka siis, kui süvakosmosest pärinevad energeetilised osakeste vood atmosfääri moodustavaid molekule tabavad. Ent sellisel juhul oleks detektor registreerinud ka mitmetele teistele osakestele viitavaid signaale. Töörühm lisab, et seetõttu pole hetkel selge, kuidas registreeritud positronid üleüldse tekkida said.

Teised füüsikud on spekuleerinud, et registreeritud pilv polnud nii suur, kui Dwyer oletab või tekkisid positronid näiteks lennuki tiibade lähistel, kui nende ümber moodustus pärast laengu omandamist ülitugev elektriväli.

Sarnaseid kordusmõõtmisi Dwyer ise teha ei plaani. Äikesepilve satuti pilootide navigatsioonivea tõttu. Äikesepilved meenutasid radaril Georgia osariigi rannikut. Nõnda loodab ta kasutada hulljulgemate pilootide abi või ilmaõhupalle.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Plasma Physics.
Loe ERR-ist