Pealeselle suurendaks fossiilkütuse varu kaasavedamise vajaduse kaotamise arvelt säästetud ruumala ja kaal veelgi nii liiklusvahendi tõhusust kui ka pagasimahtuvust.

Tuumakütusel töötava mootoriga auto võimaldaks sõita maha sadu tuhandeid kilomeetreid, enne kui sellesse uus kütus tuleks sisestada. Aatomitoitel sõjalennuk võiks igavesti taevasse jääda, kommertslainer aga lennata Londonist Sydneysse tankimispeatusteta.

Kõige suuremat säästu võimaldaks tõenäoliselt aga aatomi-kaubalaevade kasutuselevõtt. Suuremad konteinerlaevad neelavad üle 10 000 liitri diislikütust tunnis. Hinnangute kohaselt toodavad ainuüksi 15 suurt konteinerlaeva rohkem reostust kui kogu maailma autod, mida on kokku enam kui miljard — ning hetkel on kasutuses tuhandeid konteinerlaevu.

Kõike seda silmas pidades ei saa siiski unustada, et tuumaenergia pole päris probleemitu. Kuid nii aatomiautosid, -lennukuid kui ka laevu on minevikus üritatud toota küll.

Peamiseks probleemiks on kiirgus. Kesine kiirgusvarjestus tähendaks reisijatele õudset surma ning igasugune lekkimine kahjustaks keskkonda. Üldiselt kipub piisavalt vastupidav kiirguskilp aga praktiliseks rakendamiseks liiga palju kaaluma.

Üks vähestest (loomulikult USA-s) valmis ehitatud aatomi-reisilaevadest NS Savannah reostas ookeani nõrgalt radioaktiivsete heitmetega. Laev küll ei kahjustanud keskkonda märkimisväärselt, kuid ajakirjandus ja avalikkus (ning seetõttu ka poliitikud) on igasuguste tuumaenergiaga seonduvate apsude küsimuses äärmuslikult tundlikud.

NS Savannah (Foto: USA valitsus, vabakasutuseks)

Tegelikult on mõned aatomijõul töötavad alused praegugi olemas ja töös. Nende hulgas on sõjalaevu, jäälõhkujaid ja allveelaevu. Äärmuslikel juhtudel, mil korraga on tarvis suurt võimsust ja suutlikkust kuude või aastate kaupa merel viibida, on tuumaenergia ainus võimalik lahendus.

Uuema aja konteinerlaevade diislimootorid on vanaaegsetest tõhusamad ja reostavad keskkonda oma emissioonidega märkimisväärselt vähem. Mõned laevaehitusettevõtted uurivad tuumaenergia kasutamise väljavaadet, kuid tõenäoliselt selles vallas niipea midagi pöördelist juhtuma ei hakka.

Mis puutub tuumajõul töötavatesse lennukitesse, siis pärast 1960. aastaid pole tõenäoliselt keegi selle idee teostatavust tõsimeeli vaaginud. Kahtlemata oleks kasu lennukist, mis suudaks igavesti laotuses püsida, kuid ilmselt ei tasu selle röögatud uurimis- ja arendamiskulutused end lihtsalt ära nüüdisolukorras, kus nii sõja- kui ka tsiviillennukeid on võimalik lennu ajal tankida.

Unistusele tuumamootoriga autost jõudis kõige lähemale ilmselt Ford Nucleon, 1958. aastal esitletud kontseptuaalmudel, mis oleks sarnaselt aatomiallveelaevadele ja -jäälõhkujatele rakendanud tuumareaktorit kombinatsioonis aurumootoriga.

Toona ei olnud paraku olemas tuumareaktorit, mis olnuks nii väike, et seda oleks saanud autosse pressida, mistõttu Nucleon jäigi ainult kontseptsiooniks.

1950. ja 1960. aastad — optimistlike tuumaenergia-uuringute kõrgpunkt — oli ilmselt viimane aeg, mil üldsus aatomienergiasse põlgusega ei suhtunud.

Probleem on selles, et nüüdisajalgi on tuumareaktorid väga suured. Isegi väikseimad moodulreaktorid, mis toodavad umbes 25 megavatti elektrienergiat, kaaluvad umbes 50 tonni. Mõistagi moodustab suure osa sellest kiirgusvarjestus — aga kui sõidad ringi sada kilomeetrit tunnis, tuumareaktor pagasnikus, on tõhusa ja vastupidava kiirguskilbi kasutamine mõistlik mõte.

Praegusel hetkel pole tuumajõul liikuva auto ehitamine praktiliselt mõeldav, küll aga võib täheldada selget suundumust väiksemate ja ohutumate moodulreaktorite poole — ja pole mingit põhjust, miks see suundumus ei peaks jätkuma.

Samuti tuleks rõhutada, et seni pole mitte keegi üritanudki auto mõõtu mittestatsionaarset tuumareaktorit konstrueerida, mistõttu pole ime, et reaktorid reeglina sadu tonne kaaluvad.

See ei tähenda, et unistus reostusevabast, piiramatu sõiduraadiusega autost tuleks maha matta. Tuumaenergia-põhine autoliiklus on jätkuvalt teostatav, kui suudame rajada hulga tuumaelektrijaamu ja elektrifitseeritud maanteede võrgustiku, mis sõidukeid sõidu ajal laeks.

Ja kõige tipuks ei maksa unustada USA kosmoseagentuuri NASA, mis nokitseb aegamisi väikeste, külma tuumasünteesi põhiste ehk nn külmfusioonreaktorite kallal, mis võiksid mugavalt mahtuda lennukitesse või autodesse.

Loo avapildil: NB-36H, ainuke tuumareaktoriga lennuk, mis USAs valmis ehitati (taustal tavapommitaja B-50). Tuumakütust tiivuline ei kasutanud, aga pardal oli tuumareaktor küll.