Kogu maailma kellaajastandard on nimelt niivõrd täpne, et isegi Maa pöörlemiskiirus, mis näiteks tõusu-mõõna ja planeedi tuumas toimuvate muudatuste tõttu imevähesel määral kõigub, pole selle üle arvepidamiseks piisavalt püsiva väärtusega.

Tänavu lisatav liigsekund on järjekorras kahekümne viies alates ajast, mil rahvusvaheline planeedi pöörlemise ja etalonsüsteemide teenistus IERS (ingl International Earth Rotation and Reference Systems Service) neid 1972. aastal välja kuulutama hakkas.

Nüüdisajal lisandub liigsekundeid aeglasemas tempos, kuna Maa pöörleb praegu veidi kiiremini kui 1970. aastatel.

Maa pöörlemiskiirus oli muidugi juba enne seda kõikuv, kuid nüüdistehnikad nagu satelliitnavigatsioon nõuavad täpsust, mis sellised kohendused hädavajalikuks teeb.

Mõned riigid nagu USA leiavad, et liigsekundite lisamine on tülikas, eriti arvestades ebatäpsuse määra.

Kui liigsekundid ära kaotataks, võtaks kellaaja ja loodusliku päevaaja vahelise ebakõla tähelepanemine meie organismidel aega rohkem kui kaks sajandit.

Tava vastu võitlevatel riikidel tuleb oma seisukohtade kaitsmiseks oodata järgmise potentsiaalse liigsekundi lisamiseni. Meie võime aga juba hakata nuputama, kuidas kingiks saadud „üleliigset“ vaba aega kõige mõistlikumalt kulutada.

***

Kas lisasekund toob probleeme kaasa?

Tallinna tehnikaülikooli võrgutarkvara õppetooli juhataja Tanel Tammeti sõnul ei tohiks see arvutite tavakasutajaid oluliselt mõjutada, erandjuhtudel võib see aga puudutada süsteeme, kus on kellade täpsus ülioluline, vahendab ERR teadus.

„Üldiselt arvan, et lisasekund ei tohi midagi hullu teha. Teine asi on see, et arvutid peavad ise millegi järgi aega ja nende enda sisemine kell ei tea lisasekundi tekkimisest midagi. Arvutikellasid peaks seadma, osad arvutid teevad seda ise ja lähtuvad aja sünkroniseerimisel kesksest serverist.

Mõni seda aga ei tee ja kell võib minna sekundi võrra valeks. Selle käsitsi seadmine pole väga raske, kuid seda peab keegi tegema,“ märkis professor.