“Wolfenstein”: eriti vääritu tõbras tegutseb taas
Klassikule järje tegemine lisab tootjate õlgadele alati topeltraskuse. Ilmselt pole liialdus väita, et suurem osa Eesti FPS-ide sõpru (vähemalt neid, kelle vanus sobib) tegid oma esimesed lasud just “Wolfenstein 3D-d” klõbistades. Ja ega mujal maailmaski olukord eriti teistsugune pole. Seega peab lisaks heale mängule, ilusale graafikale ning haaravale loole Wolfensteini saaga järjekordne esindaja olema oma eelkäijate kuulsuse vääriline.
Päästikule puhkust ei anta
Lugu algab enam-vähem natuke pärast eelnevat “Return to Castle Wolfenstein” nime kandnud mängu. Ka sel korral on Heinrich Himmleri maagiahuvilised käsilased otsustanud natsiriigi võidu kindlustada üleloomulike jõudude abil. Nimelt soovivad nüüd pahalased kasutada oma sõjalistes eksperimentides müütilise Musta Päikese energiat. Eelnevast pole nad aga paraku õppida osanud, sest seal, kus tegutseb agent Blazkowicz, vaibub siegheilitamine üsna kiiresti. Ei aita tema vastu ei natside trikid, võlukunstid ega isegi tegelased, keda on Musta Päikese “dopinguga” tõelisteks üliinimlikeks monstrumiteks muudetud.
Kui keeruliseks läheb, pista käsi taskusse
Lisaks tavapärasele arsenalile (automaadid, vintpüss, leegiheitja, granaadid ning paar natuke ulmelisemat relva) on Blazkowicz sel korral ka ise salapärasemate võimetega varustatud . Nimelt satub tema kätte Musta Päikese energiat manipuleerida võimaldav Thule medaljon. Selle abil saab siseneda Musta Päikese dimensiooni, mis võimaldab näiteks märgata salakäike, võluda enda ümber kaitsekilpe ning peatada mingiks perioodiks isegi aja kulg. Loomulikult ei saa seda võlujõudu pikka aega kasutada ning vastavate energiaallikate juures tuleb end uuesti “tankida”. Igatahes lisab medaljoni kasutamine mängule päris palju, lisaks on sellesse saladimensiooni sisenemine ka graafiliselt vägagi nauditav kogemus.
Liivakastilinn
Peamine tegevus keskendub mängus linnale Isenstadt, kus toimusid arheoloogilised kaevamised, mille käigus jõutigi saladusliku Musta Päikese tsivilisatsiooni jälile. Seetõttu leiavad linnas ja selles ümbruses aset kummalised paranormaalsed nähtused ning piirkonnas on kehtestatud komandanditund. Lisaks natsidele ja Blazkowiczile tegutsevad asulas ka vastupanuliikumine Kreisau rühm, okultistlikke nähtusi uuriv Kuldse Koidiku Ordu ning mustal turul hangeldavad vennad. Viimastelt saab mängija osta relvi ja relvauuendusi — et aga poes end kuldkliendina tunda, tuleb mängu jooksul piisavalt püüdlikult raha, kulda ja väärisesemeid korjata. Linna piires on mängijal võimalik üsna vabalt ringi liikuda ja lisaks peasüžeele ka kõrvalmissioone valida.
Suppi lendab
Vanusepiirang ei ole “Wolfensteinil” niisama moe pärast või seadusepügala täitmiseks, vaid ikka asja eest. Mäng on ikka väga verine — näiteks granaati vaenlaste sekka heites ei pillu plahvatus mehi lihtsalt laiali, vaid toaseinad saavad pahalaste soolikate abil uue värvi. Samuti pole just nõrganärvilistele mõeldud kohad, kus mängijal on võimalus seinalt tuletõrjekirves haarata ning mööda koridori vastaste suunas tormata.
Seltsis segasem
Wolfensteini multiplayer ei paku küll jahmatavaid uuendusi, kuid tasemelt ei jää ta üksikmängu kõrval kuidagi häbisse. Valida on kolme võimaluse vahel Team Deathmatch, Objective ja Stopwatch. Lisaks on erinevatel võitlejaklassidel ka erinevad võimed, tugevused ja nõrkused.
Vääriline järg
Kokkuvõtteks tuleb tunnistada, et arendustiim on olnud oma väljakutsete kõrgusel ning Wolfensteini saaga on saanud uue väärika peatüki. Mõnes mõttes on ta ehk isegi parem kui “Return to Castle Wolfenstein” — näiteks Thule medaljoni ja lähivõitluse intensiivsuse poolest. Kritiseerida tasub ehk natuke Isenstadti linna loogikat, kus põhiülesannete vahel võib liikumine ja võitlemine mõnikord monotoonseks muutuda — eriti siis, kui sind ründab kamp vaenlasi kohas, mille sa just mõni aeg tagasi natsidest puhtaks tegid. Lõppude lõpuks aga lisab see ainult mängule pikkust juurde ning selle üle vaevalt keegi väga palju nuriseda sooviks.
