Seaduseelnõu näeb ette, et veebis kogutavad andmed Venemaa kodanike kohta peavad jääma seal asuvatesse serveritesse (mis muudab need võimulolijatele vabalt kättesaadavaks). Ja kui andmekoguja tahab infot ise kellegagi jagada, peab Venemaa valitsus selleks loa andma.

Veebis kogutavad andmed hõlmavad aga loomulikult kõike, mida venemaalane internetis teeb: postitamine, veebiotsingud, vestlused jne.

Sellise olukorraga nõustuksid ilmselt väheste veebikohtade käigushoidjad ja Venemaal võimulolijatele nii sobibki. See võimaldab neil soovi korral suure osa internetisisust rahva eest blokeerida, eriti sellised tõhusad infokanalid nagu sotsiaalvõrgustikud. Kui teenusepakkujad just kaasa ei hakka mängima, mis on veel parem.

Juuli alguses oli nn Informatsiooni, infotehnoloogiate ja infokaitsmise seaduseelnõu veel pelgalt seaduseelnõu, nüüd on seda omapoolse jah-sõna ning allkirjaga õnnistanud president Vladimir Putin.

Mis edasi saab, näeme ilmselt õige pea. Venemaa poleks kaugeltki esimene riik, mis on mujal maailmas laialt levinud ja populaarseid veebiteenuseid oma kodanikele ära keelanud. Internetitsensuuri lühike ajalugu on kirev.

Ülaloleval fotol: Facebooki kaasasutaja Mark Zuckerberg Venemaa-visiidil. See naeratus ei jää ilmselt kauaks püsima.