Üllatav, aga tõsi: striiming ehk muusikateenused suutsid lühikese aja jooksul muusikapiraatluse Norras praktiliselt hävitada.

Täpsemalt: varastatud muusikat hangib viimastel andmetel kõigest alla 4% norrakatest, kelle vanus jääb alla 30 aasta. Veel 2009. a oli sama suhtarv 70%.

Ainult 1% vastanutest nimetab isikliku põhilise muusikahankimise viisina failijagamisvõrke. Ja 80% ütleb, et peamine on striiminguteenused. (Info pärineb muusikatööstust esindavalt rahvusvaheliselt grupilt IFPI.)

Striimingut ehk sisu voogedastust pakkuvad teenused on muutunud kiiresti kasutajalemmikuks. Tootjad saavad raha, inimesed võimaluse mõistliku igakuise summa eest piraatlusest hoiduda (või ka tasuta, oleneb teenusest).

Striiming on muutunud nii populaarseks, eriti ilmselt selle tasuta valiku tõttu, et inimesed ei tahagi enam muusikat osta.

Nii füüsilisel andmekandjal kui ka digikujul muusika müüginumbrid on languses – ainult vinüülplaatidel läheb aina paremini.

Striimingul on üks aga suur probleem: enamik esinejatest teenib väga vähe ja staarid (1% koguhulgast, kes saavad 77% rahast) pole samas teenistuse suurusega rahul.

Näiteks Spotify maksab esinejale ühe kuulamiskorra eest 0,7 USA senti ja nemad on veel striiminguteenuse käigushoidja kohta helded.

Ülalolev pilt on illustratiivse eesmärgiga.