Seni on levinud arvamus, et WiFi kaudu levivat viirust ei saa luua või on selle sünd ebatõenäoline, aga... mõni aeg tagasi arvati ka seda, et Maa on lapik.

Pahavara kannab nime Chameleon ning testimine kinnitas, et viirus suudab kiiresti ja tõhusalt "töötada".

Chameleon suutis mitte ainult kiiresti kodu- ja kontorivõrkudes levida, vaid ka "vahelejäämist" vältida ja krüpteerimata või parooliga kaitsmata pääsupunktid üles leida.

Kuidas testimine toimus? Professor Alan Marshall ja Liverpooli ülikooli kaks PhD-õppe tudengit kirjutasid Chameleoni valmis ja testisid seda 866 eri ruuteriga.

Siis lõid nad simulaatorprogrammi, et näha, kui kiiresti viirus tihedalt asustatud linnades (Belfast, London) leviks. See selgitas, et näiteks Londonis nakataks Chameleon 6-7 nädala jooksul 2000 ruuterit ja lähikuudega enam kui 5000.

WiFi-põhise "epideemia" ennustamisel oleks põhiküsimus ilmselt kaks:

a) kui paljusid arvuteid ja nutiseadmeid üks ruuter teenindab?

b) kui turvatud ruuterid üldiselt on? (asutuste WiFi võrgud tavaliselt palju tugevamalt kui kodused või näiteks kohvikutes asuvad)

Ruuteriga seotud kasutajanime ja salasõna on tegelikult tihtipeale kerge ära arvata (administrator ja password). Kui kontroll seadme üle on juba saavutatud, saab seda kasutada teiste võrgusviibijate lõksupüüdmiseks, et näiteks väärtuslikke andmeid või salasõnu omandada.

Marshall ja kolleegid on õnneks loonud idufirma Traffic Observation & Management, kus nad töötavad juba ruuterite turvamise lahenduse kallal, mida Chameleon või mõni tema tulevane "kolleeg" üle ei trumpaks. See võib olla ruuteri püsivarasse kirjutatud rakendus või ka väike lisakiip.