Mängumaania arvustab: "Call of Duty: Black Ops II"
See aasta ei olnud erinev, sest poelettidele kukkus "Black Ops II"; järg üle-eelmisel aastal ilmunud populaarsele külma sõja telgitagustes aset leidvale märulile, kirjutab ajaveeb Mängumaania.
Nagu ka eelnevate mängude puhul, on ka seekord arendaja, Treyarch, plaadi erinevaid asju täis toppinud - pakutakse nii üksikosa, mitmiktuge kui ka ülipopulaarseks saanud zombiosa; kõik erinevad üksteisest kardinaalselt ning üle terve maailma on inimesi, kes omale vastava mängu on soetanud vaid selleks, et mängida kõigest üht neist kolmest. Sellele vaatamata on "Black Ops II" üks aasta tähtsamatest mängudest.
Kui esimeses "Black Opsis" täitis mängija Alex Masoni saapaid, siis teises osas on kätte jõudnud aasta 2025 ning peategelaseks on saanud Alexi poeg, David Mason. Kuna aga käbi ei kuku kännust kaugele, siis on David sama kindla sihtimisega ning ka täpselt sama sügeleva päästikusõrmega.
Muidugi ei ole aga Alexit täiesti ära unustatud, sest tarantinolikult hüpatakse ajas edasi-tagasi, pakkudes nii 2025. aasta futuristlikke relvi ja vididnaid kui ka retromadinat 1970-80ndatel, kaaslasteks eelmisest mängust tuttav seltskond, eesotsas Frank Woodsi ja agent Hudsoniga.
Ajas pendeldamine ei ole lihtsalt niisama nalja pärast olemas, sest erinevaid ajaperioode seob omavahel kokku süžee keskmes olev pahalane Raul Menendez, kes, üllataval kombel, suudab olla pisut paremini kirjutatud motiividega tegelaskuju kui näiteks "Modern Warfare'i" seerias üles astuv Makarov.
Kuigi arusaadavalt ei ole mängu loo puhul tegemist shakespeariliku meistriteosega, siis on Menendeze vimma nii Woodsi kui ka mõlemi Masoni vastu piisav katalüsaator, mis teeb loost piisavalt nauditava "riputa ajud varna" märuli. Kui plaadil oleks ainult üksikmäng, siis jääks pakutavast väheseks, sest endal võttis läbimängimine aega umbes 7 tundi.
Enne mängu ilmumist oli palju juttu sellest, kuidas käesolev "Call of Duty" erineb oma eelkäijatest kardinaalselt, omades üksikmängu loos hargnevaid teejuppe ning erinevaid otsuseid, mis muudavad lõppkulgu päris korralikult.
Siiski, läbisin pea poole mängust, kui alles vastav lubadus meelde tuli, ning tagasi mõeldes tuli tunne, et selliste kohtade otsa pole ma veel sattunud.
Ometigi on nad olemas, osad neist väiksemate tagajärgedega kui teised, ning samuti on osad ka kohati tagasihoidlikumad oma silmapaistvuses.
Tõsi, on olemas paar kohta, kus mängijale antakse konkreetne valik millise tegelase poole relv suunata, ent suurem osa neist tunduvad olevat mängijast endast olenevad juhused - kas suudad põgeneva vaenlase enne tolle kadumist kinni püüda või mitte ning muud säärast.
Tuleb tõdeda, et asi toimib, ning nüüd pean nentima, et ettekääne kampaania teistkordseks läbimiseks on täiesti olemas. Lisaks põhiloole pakutakse ka Strike Force'i missioone, kus tuleb juhtida väikest üksust, et ellu viia eelnevalt ette antud juhised.
Ka nende (eba)õnnestumisest sõltub nii mõndagi, ent samas jäävad nad põhiloole tugevalt alla. Tavaliselt on tegu mingi punkti kaitsmise või mingi vallutamisega.
Samuti on võimalus neid sooritada kas esimese isiku vaates üksiksõdurina või strateegiamängu kohaselt ülaltvaates kõik oma üksuse mehi kas koos või eraldi suunates.
Ise kasutasin eelkõige esimest varianti, sest Xboxi pult ning lihtsakoeline strateegia ei sobinud kokku. Strike Force'i missioonid on aga heaks võimaluseks osade mitmikmängu kaartidega tutvumiseks, sest just seal need aset leiavadki.
"Call of Duty" seeria kõige suuremaks tõmbenumbriks on aga kindlasti tema arkaadilikult mõnus mitmikmäng, mis ei pruugi alati olla õiglane, kuid pea alati on lõbus.
Nagu ka üksikmängu puhul, lubati ka siin suuri muutusi, ning võib öelda, et midagi uut siin tõesti leidub. Mitte küll nii palju kui vähemalt mina oleksin oodanud, ent siiski.
Üks kõige suurematest muutustest on killstreakide asendamine scorestreakidega, ehk siis emakeelt kasutades ei ole primaarne enam tapetud vastaste arv, vaid hoopis kogutud punktid.
Punktisüsteemile üle minnes loodab Treyarch, et ka kõige paadunumad tapjad hakkavad nüüd rohkem tähelepanu pöörama missioonipõhistes mitmikmängumoodides (nt Domination) nende sooritamisele, mitte ei jookse ainult mööda kaarti ringi ega ürita tulistada kõike, mis liigub.
Teatud punktisummani jõudes (ühe elu jooksul muidugi) on võimalik mängu ajal kasutada nii vanu tuttavaid abivahendeid nagu UAV (mis paljastab vaenlaste asukoha kaardil) või RC-XD (raadio teel juhitav plahvatav auto), aga ka uusi tulijaid nagu näiteks erinevad droonid, mis vastased üles leiavad ning seejärel elimineerivad.
Muutunud on ka klassi loomine - nüüd on kogu komplekti kokkupanemiseks 10 kohta tabelis, kuhu saab asetada relvi, lisasid relvadele, granaate, perke ja muud säärast.
Samas on võimalik teha kõike enda äranägemise järgi. Kui eelnevates mängudes olid need kohad eelnevalt paika pandud ning mängija sai erinevate valikute vahel valida anult selle kindla koha raames, siis nüüd on võimalik sekundaarne relv hoopiski põõsasse visata ning selle asemel juurde võtta hoopis veel üks granaat või teine perk. Variatsioone on palju ning kindlasti leiab igaüks siit midagi.
Erinevaid mänguliike on palju ning mängimist niisamuti; kogemuspunkte on suhteliselt lihtne koguda nii mängijal endal kui ka kasutusel oleval relval, iga uue leveliga saab ühe tokeni, millega lahti lukustada uusi relvi, perke ja muid asju.
Veteranidel on ehk asi lihtsam, ent kõikide erinevate asjade katsetamine ning "võitva kombinatsiooni" leidmine on siiski üpriski aeganõudev tegevus.
Eelmises "Black Opsis" pakuti võimalust botidega ringi joosta combat trainingus, kus oli suhteliselt lihtne asju nö pärismängu jaoks paika panna (leveldamine oli muidugi eraldi). Kuigi siin on combat training täiesti olemas, siis mitte päris selliselt nagu ta eelnevalt oli.
Nimelt on leveldamine ühine ülejäänud mängumoodidega, seega ei pea kaks korda ühte ja sama levelit püüdma. Samas ei ole tegu enam ainult bottidega maadlemisega, vaid sekka on visatud ka pärisinimesed, seega päris niisama lolluste tegemine ja katsetamine ei ole enam niivõrd mugav ja ilma tagajärgedeta.
Samuti häiris kohatine lag, ning kuigi antakse võimalus otsida ainult parima netiühendusega mänge, ei ole see alati sajaprotsendiliselt toimiv lahendus.
Kuid kõige häirivam asi on see, et mängus ei toimu mingisugust tasajagamist, ehk siis kui mängu keskel otsustab enamus tiimikaaslastest, et neil on villand ning nad lahkuvad mängust, siis tuleb kolmekesti kaheksa inimese vastu kuni matši lõpuni vastu pidada.
Eelkõige häiris selline asi League playlistis - see on playlist, kus kõik asjad on avatud ning kus jagatakse mängijad viie kvalifikatsioonimängu tulemuste najal erinevatesse klassidesse. Raske on aga korralikku mängu teha, kui vastaste suhe on üks kolmele.
Ülejäänu on nagu ikka - kaardid on mitmekülgsed, campereid leidub alati üks või mitu ning siin-seal satub mängijate hulka ka jobusid. Ometigi on mitmikmängu alla praeguse hetkega mattunud korralikult aega ning see aeg on olnud lõbus.
Zombide kohapealt oskan vast kõige vähem kaasa rääkida. "Black Opsis" olin zombiosa mänginud loetud korrad ning "CoD: World at Waris" veelgi vähem.
Seekord on asjad pisut teistmoodi, sest kui eelnevates mängudes tuli ühe kaardi peal punkte koguda, et pidevalt uusi uksi lahti teha ja kaarti aina enam ja enam avada, siis siin on suur kaart jagatud väikesteks juppideks ning nende juppide vahel sõidab buss.
Kaart ise (ning ka robotist bussijuht) on mõnusalt futu-retrolik, ent samas ka ilgelt tüütu, sest kõik kohad on laavat täis ning peaaegu iga hooletu sammu järel võid ennast leekides leida.
Varasematest juttudest olen aru saanud, et zombimood peaks omama ka iseseisvat lugu, ent siiamani pole sellest aru saanud. Üksi pole mängimisel erilist mõtet, sest ilmselgelt on zombimood mitme inimese kogemus.
Lisaks lihtsale ellujäämisele pakutakse ka omamoodi mitmikmängu, kus pannakse kaks neljaliikmelist meeskonda zombidega võitlema, ent samas saab lõppkokkuvõttes ainult üks neist võita. Pole raske aru saada, mida võiduks tegema peab.
Kuigi graafikamootorit on pea igal aastal järjest rohkem muudetud, et asi võimalikult kena välja näeks, siis on ilmselge, kuskohast juured pärinevad - juba esimesest pilgust võib ilma karpi, plaati või avamenüüd vaatamata aru saada, et tegu on just nimelt "Call of Duty" mänguga.
Vahetult enne mängu ilmumist üritasid Treyarchi mehed küll väita, et nende teos on graafika poole pealt suuteline rinda pistma selliste nimedega nagu "Battlefield 3" või "Crysis 2", ent juba kaugelt on näha, et eelnimetatud on "Black Ops 2"-st siiski peajagu üle.
Üldpilt on sellele vaatamata suhteliselt kena, ent siin ja seal on näha pisikesi iluvigu, mis pikemas perspektiivis võivad natuke närvidele käia. Audiovisuaalne pool on tasemel ning raha on ilmselgelt raisatud.
Heliloojaks on "Mass Effecti" seeria austajatele tuttav Jack Wall ning kvaliteetse tunnusmuusika on loonud eelkõige Nine Inch Nailsist tuttav Trent Reznor.
Tegelastele annavad hääled samuti tuntud nimed nagu Sam Worthington, James C. Burns, koheselt käheda hääle tõttu äratuntav Michael Rooker ning koheselt oma välimuse poolt äratuntav Tony Todd.
Eelmises mängus tuttavaks saanud agent Hudson on aga paari aastaga häält vahetanud, sest millegipärast ei ole Treyarch/Activision suutnud Ed Harrist tagasi kutsuda; emotsioonitule jäämehele annab seekord hääle Michael Keaton, kes kahjuks ei saa antud ülesandega just kõige paremini hakkama.
Kui ma oleksin mängu ilma subtiitriteta läbinud, ei oleks ma vist alati aru saanud, millal räägib Hudson ning millal Mason või Woods, sest Keaton sarnanes oma tämbrilt mõlemaga liialt palju. Ning kui nüüd päris aus olla, siis oli see fakt minu jaoks kogu mängu kõige suurem miinus.
Järgmisel aastal ilmub tõenäoliselt üks järjekordne "Call of Duty", mille toob meieni arvatavasti Infinity Ward. Mida aga teeb Treyarch samal ajal ning kas on ülejärgmisel aastal oodata järjekordset "Black Opsi" või hoopis midagi muud? Ning kas ilmub ta ikka veel nendel samadel masinatel kui praegu või näeme juba järgmise generatsiooni "Call of Duty" mängu?
Sellele teab vastust ainult aeg, aga senikaua mängime "Black Ops II".
