Sellest ajast kuni tänavu mai keskpaigani, mil "Metro 2033" kauaoodatud järg välja tuli, on netis selle üle spekuleeritud ja fännid on esitanud erinevaid ootusi, mida nad postapokalüptiliselt Moskvalt ootavad.

Mängijad ei pea ilmselt pettuma. "MLL", kasutades küll sama 4A mootorit, mille Kiievi firma 4A Games eelkäija jaoks välja arendas, on graafiliselt üksikasjalikum (gaasimaskiklaasile kogunevad kärbsed, keda saab käega ära pühkida, on üks ägedamaid uuendusi). Ilmselgelt on loo arendusele kasuks tulnud koostöö raamatute "Metro 2033" ja "Metro 2034" autori Dmitri Gluhhovskiga.

Kuigi mängunarratiivil pole Gluhhovski viimase romaaniga küll midagi pistmist, ei jää "MLL" sisu loogilisuse ja põnevuse poolest alla ei BioWare'i "Mass Effecti" sarjale, Bethesda kultusteostele ega näiteks meie põhjanaabrite "Alan Wake'ile" – kui nimetada lihtsalt mõningaid viimastel aastatel parimaid elamusi pakkunud mänge.

Fotod: ekraanitõmmised, tootja

Kuid samade argumentidega võiks "MLLi" ka kritiseerida – nagu "2033", on temagi kindla stsenaariumi järgi arenev ja vähe valikuid pakkuv õudusmärul.

Pettuvad need, kes lootsid, et mängumaailma on võimalik eelkäijaga võrreldes rahulikumalt uurida ja tundma õppida.

Nagu "2033" puhul, tuleb arvestada sellega, et kõikvõimalike kollide, kurjamite, natside, röövlite ja kommunistidega madistamine on suuresti amokijooks piki tontlikke käike ja koridore või mööda Moskva varemetevälja surmavalt ohtlikku pinda.

Teine võimalus on muidugi kasutada hiilimistaktikat, püüda ohtudest mööda roomata ning vastaseid väitsaga selja tagant vaikselt maha koksata, kuid ka see taktika ei lase keskkonda paremini uurida - taskulamp peab olema välja lülitatud ja mängija peab hoidma juba varemalt tuttava Artjomi kõige pimedamatesse ja kõrvalisematesse nurkadesse.

Fotod: ekraanitõmmised, tootja

Iseenesest on selline mängustiil "2033"-ga võrreldes mugavamaks tehtud – mängija näeb kogu aeg Artjomi vasemal käel kella, millel süttivad kellegi vaatevälja sattudes kaks sinist tulukest.

Mugavamaks on tehtud ka relvade vahetamine ning taustainfot pakuvad siin-seal vedelevad toimikud, mis jutustavad parasjagu läbitavate kohtade või neid asustavate elukate kohta.

Olgu öeldud, et ka elukaid on "2033"-ga võrreldes rohkem ning nendega võitlemise viise on mitmekülgsemaks tehtud – osa neist pelgavad valgust, teisi on mõistlik tulirelvade asemel hävitada pommide ja granaatidega …

See omakorda tähendab, et vähemalt esimest korda "MLLi" mängides jääb ilmselt osa toimikuid üles korjamata – teinekord on mõistlik kandadele valu anda, kui püüda tutvuda iga koopa ja nurgatagusega, mis tõenäoliselt kihiseb soerditest.

Fotod: ekraanitõmmised, tootja

Sama lineaarne, nagu kogu lugu ise, on ka dialoogivorm – mängija on vaid jälgija rollis ega saa jutuajamisse sekkuda.

Samas – vestlused on mahlakad ja nauditavad ning pakuvad meeldivat vaheldust tihti üsna hullumeelsetes tempos kulgevatele ja teinekord ka närvesöövatele seiklustele.

Samuti sisaldab "MLL" kogu kriitikale vaatamata mõnusaid vahepalasid, mis siiski lasevad mängu tõeliselt hästi toimivast, suurest ja elavast maailmast osa saada.

Olgu nendeks siis varietee-etendus Suure Teatri lähedases Teatralnaja jaamas, mõned väga nutikalt seikluste vahele asetatud juhukohtumised kaupmeeste ja sõbralike NPCdega või näiteks üsna mängu alguses olev lühike, ent seda nauditavam episood, kus Artjom satub Neljanda Reichi füüreri kõnekoosolekule, kus tursked nahkpead kooris "Slava!" röögivad ja paremat kätt viibutavad.

Kokkuvõtteks. Kuigi liigagi kiires tempos toimuv galopp läbi kord õudust, kord põnevust, alati aga tänu suurepärasele graafikale ja helitaustale võimsaid elamusi pakkuvate keskkondade, on "MLL" hästi läbi mõeldud ja teostatud mäng.

Ja kui järele mõelda, siis võib-olla on tempokus ja tunne, et kõike ei jaksa ühe korraga läbi vaadata isegi hea. See kutsub mängu juba kogenumana uuesti ja teises stiilis läbima.

"Metro: Last Light" ilmus platvormidel PC Windows, PlayStation 3, Xbox 360, tulevikus lisandub PlayStation 4 variant