Eelnevad uue põlvkonna väljalasked Castlevania: Lament of Innocence ja Castlevania: Curse of Darkness on ainult konsoolide pärusmaa. Isegi LoSi ilmumine arvutile oli natuke üllatav, sest konsoolidel nägi see ilmavalgust juba 2010. aastal.

Arvatavasti oli see seotud rohkem otsusega tuua järgmise aasta alguses ilmuv LoSi järg ka arvutile ning mingi aeg jõuti arusaamisele, et raske on müüa mängu, mille eellugu on puudu.

Kuid see ei tähenda, et tegemist oleks kiire ja vigase konsoolipordiga, mida PC-mängurid peavad nii sageli kannatama.

Tegijate tunnustuseks peab ütlema, et LoS arvutil on üks parimaid PC-porte, mida ma olen näinud – korralikud tekstuurid, parem graafika, sujuvalt kiire ja ilma tehniliste vigadeta. Kõigele lisaks on PC versioonis kohe olemas nii mõlemad lisapaketid (Reverie ja Resurrection) ning üht-teist muud lisakraami.

Foto: ekraanitõmmis

Kui Xbox 360 versioon, mida ma olen mänginud, on kohati aeglane ning tempokates kohtades hakkiva kaadrivahetusega, mis segab lausa mängimist, siis PC versioon on selles osas (kaasaegsema arvutiga loomulikult) oluliselt paremini mängitav.

Kokkuvõttes on PC versioon igas mõttes parem kui konsooliversioonid, mis on harv nähtus konsoolilt tulnud mängu kohta.

Ainsa veana, mille võib välja tuua on see, et pult (Xbox 360 või sellega ühilduva nupustikuga) on hädavajalik.

Klaviatuuriga on enamike hüppe- ja ronimiskohtade läbimine küllaltki võimatu, rääkimata kiiretest lahingutest. Kuid see on mängudünaamika eripära ning mängu oluliselt muutmata ei oleks olnud seda võimalik lahendada klaviatuurisõbralikuks.

Foto: ekraanitõmmis

Looliselt läheb kõik ikka enam-vähem sama vana rada nagu enamik Castlevania seeriast, mille esimene osa nägi ilmavalgust juba 1986. aastal ehk siis juba 27 aastat tagasi (kurat, ma olen vana juba) ja seoses sellega on tekkinud mängule vägagi arvestatav taustalugu.

Valguse vennaskonda kuuluva peategelase Gabriel Belmonti abikaasa Marie tapeti just pimeduse jõudude poolt, mis on haaranud enda alla terve maailma. Sinu ülesandeks on hävitada kolm varjude isandat, kes on selle eest vastutavad ning selle käigus saada kätte jumala maski tükid, mis on suuteline äratama ellu isegi surnuid.

Foto: tootja

Osasid Castlevania seeria vanu fänne pani lugu natuke nina krimpsutama, sest seeria keskmes olnud Belmonti klanni ajalugu on nüüd natuke ümber defineeritud.

Mäletavasti on 1986. aastal ilmunud algupärase Castlevania peategelase Simon Belmonti vanaisa Gabriel. Samas on lõpulahendus omamoodi vägagi huvitav ja annab vanematele osadele kohati teises perspektiivi.

Viimaseid trende arvestades on LoS tõsiselt pikk mäng, kui natuke ringi vaadata ning läbida ka kaks lisapaketti, võib arvestada vähemalt nii 30-tunnise mänguajaga.

Foto: ekraanitõmmis

See ei tähenda õnneks lihtsalt ühesuguste tasemete vorpimist – mäng liigub edasi vägagi dünaamiliselt ning pakub alati midagi uut. Lossidest soodesse, võitlused pilvelõhkuja suuruste titaanidega... või saada vähendatud Baba Yaga poolt ning joosta ringi muusikatoosis.

Seejuures on tasemed jäänud truuks gooti õuduka nõudmistele, olles sünged ja visuaalselt võimsad (eriti PC versioonis, kus ümbrus joonistub oluliselt kaugemale välja).

LoSi on kohati raske liigitada, ühtepidi on tegemist võitlusmänguga, kuid kui bossivõitlused (mida on palju ja need on pikad) välja jätta, on need küllaltki lihtsad ja harvad (on palju tasemeid, kus ei pea üldse võitlema).

Sealjuures pole ka kõige raskemad bossivõitlused, näiteks elluäratatud draakoniga, nii väga võitlused kui keerukad pusled, mis eeldavad pigem täpsust ja head mälu.

Oluliselt raskem osa on täpne liikumine ja hüppamine, seega võid tihti avastada end mõnda eriti keerulist kohta läbimas kümneid kordi.

LoS sisaldab ka väga palju erineva keerukusastmega mõistatusi, mõned nendest on raskemad kui näiteks samal ajal klõbistanud The Dark Eye: Memorias.

Foto: ekraanitõmmis

Igal juhul on mäng vägagi erinev eelkäijatest ning meenutab stiililt pigem God of Wari ja Shadow of the Colossust. Arvutil on vast kõige sarnasemaks mänguks 2009. aastal ilmunud Bionic Commando, mis on samuti konsooliport.

Castlevania muusikaline taust, mis on alati kiita saanud, on võimas, kuid minu meelest mitte nii hea kui Lament of Innocence'is, mille taustamuusika on täiesti klass omaette. Kuid see ei tähenda, et ta oleks halb, lihtsalt pole meeldejäävaid palasid. Samas on tegelastele andnud hääle korralikud näitlejad nagu Robert Carlyle, Patrick Stewart ja Jason Isaacs.

LoSis puudub küll igasugune mitmikmänguvõimalus, kuid see ei tähenda, et pärast esmakordset läbimist oleks kõik.

Lisaks tavalisele saavutuste kogumise võimalusele võib läbitud tasemetest korjata ära kraami, milleni varem ei ulatunud, ning lahti lukustada erinevaid kombosid. Samuti saab mängida omamoodi malet ning vaadata LoSi kunstilisi lahendusi.

Kuna arvutile ilmub väga harva sarnaseid mänge, on Castlevania: Lords of Shadow Ultimate Edition kindlasti proovimist väärt, kui natukenegi on huvi sellises stiilis mängude vastu.

Castlevania: Lords of Shadow (Ultimate Edition) maksab Steamis 24,99€