Nüüd peale aastast pausi ilmus kauaoodatud Assassin’s Creed: Origins, mäng, mis pidi meid salamõrtsukate ühenduse sünni juurde viima ja seeriasse uut värskust tooma, kirjutab ajaveeb M Kuubis.

Sissejuhatus ei ole just parimate hulgast, kogu see algus on üpris mõttetu ja kohutavalt igav, sama igav nagu eelmisel aastal kinodes jooksnud "Assassin’s Creedi" film.

Lausa nii igav, et esimese 45 mänguminuti jooksul jäin sõna otseses mõttes korduvalt tukkuma. Järgmisel päeval jätkates ei olnud tulemus just oluliselt parem, mistõttu sai see AC:O minult kiirelt ühe igavamate mängude tiitli, sobides ideaalselt unemänguks.

Kui lõpuks õnnestub sellest tüütust ja igavast algusest end läbi magada ning lubatakse juba rohkem oma äranägemise järgi tegutseda, siis ülejäänud osa on juba märgatavalt parem ja oluliselt rohkem mängitavam.

Hilisemad kindlustes hiilimised, kus saab vastaseid vaikselt ringi hiilides maha nottida, lahedad merelahingud ja mitmed huvitavad kõrvalmissioonid päästavad lõpuks selle teose totaalsest hävingust.