Shrems süüdistab firmasid selles, et nad on kasutajaid ebaausalt survestanud, et nende isiklikke andmeid kätte saada. Näitena on ta välja toonud selle, et ettevõtted küsivad kasutajatelt isikuandmete töötlemiseks kastidesse vastavat linnukest. Kui kasutaja linnukest ei pane, siis ei saa ka firma teenuseid kasutada.

Selline praktika lähebki Shremsi arust GDPR-i isikuandmete kogumise põhimõtetega vastuollu. Tema hinnangul peaks isikuandmete kogumine olema valikuline ning mitte eeldus teenuse kasutamiseks. Samuti ei vasta tema arvates praegused nõusoleku kogumise süsteemid ilmselgelt GDPR-i nõuetele ning ta on kindel, et tehnoloogiahiiglased teavad seda ka ise: "Nad teavad, et rikkumine on tulemas ja nad ei ürita seda isegi varjata."

Kohtuasjad on esitatud eraldi teenuste kaupa neljas osas: üks kohtuasi puudutab otseselt Facebooki, kaks tükki selle tütarfirmasid, mis tegelevad Instagrami ja Facebookiga, neljas ja viimane kohtuasi on suunatud Google'i poolt toodetud Androidi operatsioonisüsteemi vastu.

Seejuures on Shrems pöördunud eri riikide kohtuinstantside poole: Google'i kohtuasi jõuab Prantsusmaa kohtusse, Facebooki oma Austria kohtusse, WhatsAppi oma Saksamaa kohtusse ning Instagrami kohtuasja arutatakse Belgia kohtusüsteemis.

Suurfirmad ise kasutajate survestamist ei tunnista ning rõhutavad mõlemad, et firmades on nähtud hulgaliselt vaeva, et andmekaitsenõuded viia vastavusse GDPR-i põhimõtetega.

Shremsi poolt esitatud nõuded on esitatud täpselt nii, et nende maht küündib GDPR-i poolt paika pandud maksimaaltrahvini (4 protsenti aastasest käibest).