FORTE MÄNGUARVUSTUS | Uncharted: The Lost Legacy – perfektsele lähedal

 (14)

FORTE MÄNGUARVUSTUS | Uncharted: The Lost Legacy – perfektsele lähedal
ekraanitõmmis

Uncharted: Lost Legacy üks naispeategelastest ütleb mängu ühes punktis, et tal on talle avaneva vaatepildi kiitmiseks sõnad otsa saanud. Ma tundsin samamoodi. Aga ülim visuaalne kaif ei ole selle mängu juures ainus, mida kiita.

Jah, mul olid kahtlused, kui Naughty Dog kuulutas, et nad teevad Uncharted 4 jaoks stooripõhist DLC-d (allalaaditavat lisa).

Mitte DLC enda pärast, sest The Last of Us: Left Behind kuulub kindlasti DLC-de koorekihti. Pigem seetõttu, et DLC on tavaliselt samatähenduslik sõnaga lühike.

Naughty Dog siiski rõhutas hiljem, et üks idee viis teiseni ja lõpuks kasvas plaanitud lühemast episoodist välja terve mäng, mis minu hinnangul mitte ainult ei konkureeri headuses Uncharted 4-ga, vaid teeb sellele mingites aspektides isegi silmad ette.

Kui The Lost Legacy oleks DLC, siis see ilmselt saadaks DLC tähenduse raketiga orbiidile.

The Lost Legacy maailm näiteks - seekord on sündmuspaigaks India - tundub elavam (vitaalne paik – linnuparved, ringisilkavad pisi-imetajad, puudel turnivad ahvid, vees kõrgilt patseerivad flamingod, tohutu hulk erinevalt käituvat, voolavat, seisvat, jugadena paiskuvat vett) kui Uncharted 4 maailm.

Asukohtade erinevuselt mitte nii mitmekesine, aga selle loodus ja tasemedisain on konkreetsemad, vistad erakordselt hästi läbi mõeldud ja korduvalt ahhetama võtvad.

Seotud lood:

Sellise ilu mõõdupuud pole muidugi kellelgi ja oleks riskantne väita, et Lost Legacy graafikas Uncharted 4 paika paneb, aga minu silm leidis sellest meeldivat palju enam kui eelmisest mängust.

Loe veel

Vist isiklik asi, et ma eelistan metsikut loodust ning heina kasvanud varemeid linnakeskkonnale. See on see harv juhus, kus võiks väita, et isegi graafika teeb mängu. Nii oleks see juhul kui The Lost Legacy oleks jalutamismäng.

Teine erinevus on ühe varasema peatüki avatud ala, kus on kohti, kuhu kindlapeale minema peab ning siis rohkesti ka selliseid, mis mingeid looga nõrgemalt seotud saladusi, mõistatusi ja sekeldusi varjavad.

Avatum kui Uncharted 4 Madagaskar või troopikasaared. Mitte mingil juhul Far Cry laadne üüratu tegevusi kordama sundiv ubisoftilikult ikoonirohke ala, aga selline, mis umbes 6-8 tundi vältavale mängule (olenevalt keerukusastemest ning mängija osavusest) vähemalt paar tundi lisab, kui avastajahingega mängur seda soovima peaks.

See on tegelikult teekonna algus ning veidi enne ja tükk aega pärast seda, kulgeb The Lost Legacy korraliku Uncharted-sarja kuuluva mängu moodi, olles mitmeti paremini pinges ning seotud kui Uncharted 4.

Remargina olgu märgitud, et kuigi ma kiidan avatud ja lineaarsed laiad alad heaks, et soovi ma, et Uncharted täielikult avatud maailma teed läheks. Avaratel aladel toimuvaid mänge on meil selletagi piisavalt ja need kipuvad üksteisest disainilt väga sõltuma, luues ridamisi koopiaid.

ekraanitõmmis

The Lost Legacy lugu on vist ainus element, mis neljandale osale veidi alla jääb, samuti peamine pahalane, kes täidab küll oma pahalaserolli, aga on umbes sama ühekihiline kui tualettpaber ning sama kuiv kui rannaliiv Eestimaa suve ainsal põuapäeval ja teda motiveerib üsna lihtne soov, mis veidi õlgu kehitama paneb.

Kolmas erinevus on samuti miski, mida ma veidi pelgasin. Nathan Drake on pensionile saadetud ja seekord tuleb mänguril leppida uute (kuigi sarja algusest peale läbinute jaoks vanade tuttavate) naispeategelastega.

Umbes poole mängu ajal tabasin ma end mõttelt, et Uncharted ei vajagi ilmtingimata Nathan Drake'i nime. Jah, ta on sarja sümbol, aga kui dialoog on hästi kirjutatud, suurepäraselt esitatud ning karakterid nii tulised ja jutukad naised nagu Chloe Frazer ja Nadine Ross (keda kehastavad vastavalt Claudia Black ja Laura Bailey), siis on korralik aseaine leitud. Lisame neile ühe vana tuttava, kes samuti üllatusrolli teeb.

Neljandaks on nii lahing kui ka platvormimine veidi paremini voolavad, tasemed tibake huvitavama disainiga ning võitlusväljad kordavad end harva, olles tihti vertikaalsed.

Sündmuspaigad, nii märuli, platvormimise kui ka mõistatamise ajal, vahelduvad samuti pidevalt – kord leitakse end veealustest koobastest, siis mütatakse ringi vanades templites, et järgmisel hetkel nende kohal, kahtlaselt haprate struktuuride otsas turnida.

Mängu lõpuosa, mis toimub meeletus tempos, paistab siin iseäranis silma – pikalt ei võeta jalga gaasipedaalilt, mis on isegi Unchartedi standardite põhjal paras saavutus, vahetuvad nii südmuspaigad kui ka viisid, kuidas neid läbitakse.

ekraanitõmmis

The Lost Legacy ei lõpe ka siin, sest lisatud on ühismäng mitmete mänguviiside ja areenidega. Pidades silmas, et teos ise maksab UK poes vaid 30 naela, on siin rohkem kui õiglaselt kvaliteetset sisu ning seiklemist, millesarnast PlayStation 4 konsoolilt harva leiab.

Mängu helitaust on rikkalik, miksides peaaegu perfektselt muusikat ning keskkonnahelisid, lubades domineerida kord ühel, siis teisel, siis mõlemal koos. Siin on nii kiiret ja ärevat kui ka leebemat helitausta.

Üksikutest veidrustest pole The Lost Legacy samuti pääsenud, nii et tegu pole täiesti eeskujuliku mänguga.

Vahepeal ilmub su kaaslanna ekraanil sinu juurde justkui õhust, paigast, kuhu sa ta kiirustades jätsid ja sa tead, et ta teleporteerus, mitte ei tulnud jalgsi. Mõne hüppe ajal ei haaranud tegelaskuju teatud äärtest kinni, kuigi oleks pidanud.

Vastaste võime sind sekunditega nurka ajada, nii et sa areenil mitte ühtki paika, kus kuulid ei lenda, ei leia, on meeletult ärritav. Samuti nende võime sind hiilimas märgates koheselt herilasepesaks muutuda. Crushing-keerukusel saab see tõeliseks peavaluks.

Mitmes paigas, kus hüppe õnnestumine oleks justkui ettemääratud, juhtub nagu varasemates mängudes: tegelane paistab mitte õnnestuvat (parasjagu sentimeetreid jääb hüppe õnnestumisest puudu), aga tõmmatakse siis justkui magnetiga objekti äärest haarama. Kirjeldatu on pisiprobleemide jada. Umbes nagu väike süvend hiiglasliku koogi muidu täiuslikus vaabas. Marginaalne.

ekraanitõmmis

Naughty Dog on vaimustav stuudio. Pilt, mille nad elama panevad, ei kuuluks justkui samasse konsoolipõlvkonda, vaid järgmisse. Nende lavastaja- ja kirjutajaoskused ületavad teisi. Nende arusaamine mängudisanist ja mängulisest vaheldusrikkusest on perfektsele lähedal ja nad arenevad pidevalt.

Üllatada paljunäinud arvustajaid on muidugi kena, aga ka täitsa tavaline mängur minus rõõmustab alati, kui nende teostega meelt lahutada saab.

Mänguri jaoks, kes nüanssidest ja peenhäälestusest ei huvitu, on The Lost Legacy lihtsalt suurepärane meelelahutus. Ja see peaks isegi võrdõigusvolinikule meeldima.

Uncharted: The Lost Legacy
Platvorm: PlayStation 4
Autor: Naughty Dog / tootja: Sony Interactive Entertainment
Ilmumisaeg: 23. august 2017

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised