FORTE MÄNGUARVUSTUS | Kingdom Come: Deliverance (PC) – hirmutavalt realistlik keskaegne rollimäng

 (6)
FORTE MÄNGUARVUSTUS | Kingdom Come: Deliverance (PC) – hirmutavalt realistlik keskaegne rollimäng
ekraanitõmmis

Kingdom Come: Deliverance on ainulaadse ettevõtmime, kus rolliseikluse võtmes on püütud taaselustada üht perioodi ja kohta maailma ajaloos.

Nüüd, mil graafika osas paistab mingi lagi olevat enamvähem saavutatud – kuigi videokaartide tootjad minuga kindlasti ei nõustuks – panevad mänguarendajad üha enam rõhku muud laadi realismile. Olgu selleks mängudes valitsevad ilmaolud, tegelaste käitumine ja psühholoogia, loodusseadustega arvestamine või näiteks ka ajaloolise täpsuse tagaajamine.

Just viimast on rõhutanud Tšehhi stuudio Warhorse Studios enda debüütmängu Kingdom Come: Deliverance puhul. Teose, mille pealkirja võiks tõlkida kui „Riik tulgu: lunastus”, tegevust saab tõepoolest väga täpselt dateerida: seiklus hakkab peale 23. märtsil 1403 Prahast laias laastus lõunasse jäävas kohakeses nimega Stříbrná Skalice ehk Skalitz, nagu kohta toona saksa keeles ka nimetati ja nagu seda ka mängus kutsutakse.

Just sel päeval rüüstasid asula Ungari kuninga Sigismundi teenistuses olnud kumaanid ning just see on päev, mil algavad peategelase seiklused, mis paiskavad linnusesepa poja oma harjumuspärasest elust välja.

Ehk siis on meil tegu keskaegse maailmaga, kus kehtivad keskaegsed reeglid. Ei mingeid lohesid, ei mingit maagiat, ei mingeid haldjaid ega päkapikke. On hoopis tšehhid ja sakslased, nende omavaheline nägelemine, on riiki vallanud kodusõda, tüütult rasked õppetunnid harjutusväljakul, et omandada mõõgavõitluse elementaarsed põhitõed ja on keskaegne argipäev kogu oma olematus glamuuris... Kõlab ahvatlevalt?

Seotud lood:

Kui nii, siis ootab ees kümneid ja kümneid tunde seiklusi külasepp Henry nahas, kes peab oma lihtsast päritolust tulenevalt pidevalt tundma seisusliku ühiskonna kammitsaid, õppima suhtlema nendega, kes nimetavad end temast õilsamateks ning roomama tasapisi ja vaevaliselt mööda kõike muud kui sotsiaalset mobiilsust soodustava ühiskonna astmeid pidi üles.

See kõik toimub sooritades erinevaid ülesandeid ja läbides seiklusi, mis on kõik allutatud peategelase loo jutustamise loogikale. Kui aga mitte, siis... Jah, siis on vist mõtet mängida Elder Scrolls: Skyrimi. Sest tõesti – pole hullemat nuhtlust, kui vibulaskmine Kingdom Come: Deliverance’is. Ei mingit sihikut, ei mingeid abivahendeid – vaja on ainult õppida, õppida, õppida. Et siis taas ebaõnnestuda...

Ja pole ka naljalt teisi rollimänge, kus käsirelvadega võitlemine oleks tehtud sedavõrd keerukaks ja meisterlikkust nõudvaks, kui siin – Kingdom Come’i arendajad võtis aluseks hiliskeskaegne saksa mõõgavõitluskoolkonna, „tõlkides” mängukeelde.

Ei hakka siinkohal isegi seletama, mida see endast kujutab. Piirdugem vaid tõdemusega: see on raske ja nõuab harjumist.

ekraanitõmmis

Jah, see kõik kõlab hirmutavalt. Ja see tõesti on ka hirmutav. Ja kohati tüütu. Kuid sellest kasvab välja ka mängu võlu. Nimelt – iga relvakonflikt Kingdom Come’is võib tõesti osutuda surmavaks, mis tähendab seda, et iga ülesanne tasub enne hoolega läbi mõelda.

Samuti tasub end polsterdada nii paksult kui võimalik – nimelt on ka kangelase riietamine autentselt keskaegne. Siin ei piisa mehikesele kiivri pähe ja mõõga pihku pistmisest, vaid iga kehaosa on võimalik tõesti keskaegsesse turvisesse, mis koosneb mitmest kihist ja varustuseosast.

Nõnda saab pähe panna pehme mütsikese, selle peale rõngasrüüst kapuutsi ja selle peale kiivri. Sama kehtib ka rindkere, käte ja jalgade kohta.

Riskantne nagu võitlus on ka kõik muu: iga vallatusena mõeldud ukse- või kirstuluku muukimine võib endaga kaasa tuua rahatrahvi või vanglakaristuse; iga magamata öö maksab end kätte kurnatuse ja võitlusvõime langusega ning kogu aeg tuleb jälgida, et oleksid söönud-joonud.

Jajah, mäng tuletab neid asju ekraanile ilmuvate ikoonidega kenasti meelde, kuid tõesti – pole mõtet minna puhastama röövlipesa, olemata korralikult relvastatud-varustatud ja välja puhanud. Kõht peab olema täis, aga mitte liiga täis. Ning tasub meeles pidada: vein täidab kõhtu, kuid muudab ka loiuks...

Muide – vaatamata sellele, et eelnevalt oli nii palju juttu võitlusest, ei seisne mäng üldse peamiselt musklirammu maksmapanekus.

Pigem vastupidi: tervet hulka ülesandeid on võimalik lahendada mitmel eri viisil ning mõõga tupest tõmbamine on sageli vaid kõige nürin, rumalam ja ohtlikum nendest. Hoopis mõistlikum on pesta silmnägu puhtaks, nõeluda ära oma parimad riided ning panna oma retoorilised võimed mängu.

ekraanitõmmis

Loe veel

Kindlasti ei tohi mainimata jätta ka tõika, et mäng on suur, mitmekülgne, ja – mis siin salata – kohati logisev, vigane. Õnneks toodab Warehorse Studio usinasti parandusi ning olukord muutub paremaks. Kes tahab aga kätte saada veatu mänguelamuse, peab ilmselt siiski ootama. Jätkuvalt esineb vigu ning väidetavalt on mõned suured ülesanded katki.

Kuid kogu eelnev jutt ei kahanda Kingdom Come: Deliverance’i väärtust. Isegi kui mängus leidub parandamisväärset ja kritiseeritavat, on tegu siiski meeletult suure töö ja ainulaadse ettevõtmisega, kus rolliseikluse võtmes on püütud taaselustada üht perioodi ja kohta maailma ajaloos.

Kui see ka täielikult pole õnnestunud, siis siiski pakub naudingut keerata graafikaseaded põhja, hüpata sadulasse ja kapata üle imekaunilt vaheldusrikaste Böömi maastike uute seikluste poole. Ja mis siis, et need seiklused võivad olla eluohtlikud: rüütli elu oligi ohtlik.

Kingdom Come: Deliverance
Autor: Warhorse Studios / tootjad: Warhorse, Deep Silver
Ilmumisaeg: 13. veebruar 2018
Platvormid: Windowsi arvuti, PlayStation 4, Xbox One

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare