Forte mänguarvustus: Bloodborne – PlayStation 4 seni omapäraseim ja väärtuslikem eksklusiiv
PlayStation 4 on oma umbes poolteist aastat väldanud elutsükli jooksul saanud mängumeistritelt terve rea kvaliteetseid remastereid, indiesid ning multiplatvormset meelelahutust, aga sekka ainult mõned üksikud tõsiselt head sõna väärivad omamängud (tuletaksin siin ennekõike meelde teoseid Infamous: Second Son ja The Last of Us Remastered).
Bloodborne on siiamaani omapäraseim ning väärtuslikem eksklusiiv, igati läbimõeldud ning mõjub mainstriimis nagu suur sõõm värsket õhku.
See wat r u, casual? on pärit ühest foorumiteemast, mille püstitaja uuris, kas Bloodborne ehk LIIGA keeruline ei ole. Eks Soulsi seeria on mängurite seas teadagi tuntud kui meelerahu giljotiin – piitsa, ainult piitsa, präänikupuru ka mitte. Ja nii küsijale seal vastatud oligi.
Et see mäng pole nõrga närvikavaga kannatamatute kodanike jaoks, vaid neile, kes on valmis õppima ja mis veelgi tähtsam, õpitut kordama. Sest Bloodborne laseb ennast korrata, iseäranis neil, kes Soulsides selliseid klasse mängisid, mis vastastega suuremat pikivahet hoida lubasid.
Rääkimata sellest, et tegijate otsus mängu algusosast kilp kaotada mõjub ehmatavalt tõepoolest kõigi soulsiveteranide jaoks (võrdlus, et tunned end mängu algstaadiumis ihualasti olevat, peab täiesti paika) ja sunnib kogu võitlussüsteemi kiiresti ümber hindama, vastasel juhul ei tule sa sellega lihtsalt toime.
Niisiis, ühe kaaluka uuendusena asendab reeglistikus harjumuspärast kilpi tulirelv, millega ründavale vastasele õigel momendil üks lask põrutada. Jah üks lask. See on esialgu ja ka suurema osa mängust puhtalt taktikaline vahend ja ainult harva kasutab mängur seda millekski muuks kui kallaletungi ajutiseks peatamiseks.
Võitlus on erinevalt Soulsidest algusest peale kiire ja mängurilt oodatakse agressiivset lähenemist, aga vastased ja nende käitumine on niivõrd erinevad, et sellest ei kujune hetkekski midagi isomeetriliste märulrollikate sarnast.
Aga miks see kiirem on? Võitlussüsteem taandab pihtasaamisel osa eluribast ja jätab osa lahtiseks, mis tähendab, et vastast kiiresti rünnates saad sa mingi osa eluribast tagasi, passiivne olles aga kaotad selle.
Raviesemed on muidugi ka olemas, aga neid lubatakse kanda piiratud kogustes (nagu ka püstolikuule) ja vahemaad, mida peab läbima, on pikad ning ohtuderohked.
Maailma ülesehitus on samuti erinev, liites Demons Soulsi „keskuse“ (lummava nimetusega Hunters Dream – küti unenägu), kus toimub erinev majandamine ning Dark Soulsi sarja „lõkkeplatsid“, mis toimivad kontrollpunktidena.
Kontrollpunktid juhatavad su alati keskusse, kust saab omakorda tagasi rännata soovitud kontrollpunkti, mis juba avastatud ning aktiviseeritud.
Visuaalselt on Bloodborne midagi täiesti teistsugust.
From Software on seda lovecraftilikult sünget ning tihtilugu verist maailma luues ennast ületanud. Sind ootavad räpased keskaegsed vanalinnad, lagunevad kirikud, jubedad katakombid, sünged metsad, kolkakülakesed ja arhitektuuriliselt võimsad lossid.
Eemalt pimedusest kostab võigast ulgumist ja sonimist, kusagil käib hirmus kolakas nagu oleks midagi suurt ja ohtlikku end vastu kivimüüre põrutanud, taamal, udus, vana kalmistu hauaplaatide vahel hiilib miski ebasõbralik, valmis sind esimesel võimalusel ründama, suletud uste tagant kostab hullumeelset naeru, moondunud linnaelanikud neavad sind kui sa nende eluküünla kustutad.
Iga nurga taga varitseb uus üllatus, iga moment on unikaalne ja kõhe, virtuaalverd pritsib ämbrite kaupa, kui sa end mutantidest ja soerditest üle sõidad.
Bloodborne horroriteema ei muuda seda mängu klassikaliseks õudukaks, aga pigem häirivaks teoseks, mis on täis kõhedaid vihjeid ning suur osa sündmustiku taustast jääb mänguri enese tõlgendada-järeldada. See avab end vaid siis, kui sõrmega järge vedada.
Õhkkonda kindlustab pidev paranoia, sest sa ei tea kunagi, millised on kohatavate kõrvaltegelaste motiivid, kas sa teed kellegi palvet täites talle heateo või juhatad ta vihma käest räästa alla.
Üks müsteerium järgneb teisele, üks üllatus ajab teist taga. Aga mis juhtub siis, kui ma mingi NPC elu võtta otsustan? Mis siis, kui ma lähen seda teed püsivalt? Mis siis, kui ma jätan ellu kellegi, kes hiljem mu elu keeruliseks teeb?
Soulsides olid sellistel dilemmadel tihti ebameeldivad tagajärjed, aga kuigi mängur võis tunda, et ta tegi vea, ei olnud ükski neist selline, et mäng ilmvõimatuks muutuks. Ka Bloodborne eeldab, et sa teed vigu. Seda lihtsalt mängitaksegi nii.
Keerukusest rääkides ei saa üle ega ümber faktist, et mäng on keeruline ja ei sobi igaühele. Sõltuvalt mänguri osavusest võib progressi saavutamine ja lõpplahenduseni jõudmine olla raske või ilmvõimatu.
Skeemis on hulgaliselt Soulside sadistlikuvõitu tundemärke – ka sarja võtmeelement, tegelase arendamiseks kogutava materjali kaotamise oht surmasaamise korral (kui su alter ego surma saab, on sul võimalus surmapaika tagasi pöörduda ning nodi tagasi saada, mõnel juhul on selle mõni elukas omastanud, sellisel juhul tuleb ka antud vastane alistada).
Mängu muljetavaldavas bossiarmees leidub kuus erilisemat bossi, kellest jagu saamine on suurem töö kui ülejäänutest ja paraku ootavad kolm neist mängurit päris mängu algusosas, üks osutub lausa murdepunktiks – see on väheseid kohti, kus võib minna ka grindimiseks, sest mäng eeldab siin vähemalt kõigi valikuliste lisaalade läbimist. Sealt veidi edasi peab silmitsi seisma kolmikbossiga, mis on teiseks murdepunktiks.
Bloodborne ei ole mäng, mis eeldab, et sa lõpetad peale seda kui lõputiitrid jooksma hakkavad (minu esimene teekond võttis aega umbes 22 tundi). Siin on äraastumiseks liiga palju huvitavat lisasisu.
Tõenäoliselt ei näe sa esimesel korral mitmeid valikulisi alasid ning bosse, lisaks avatakse mängu lõppedes new game +, mis on oluliselt keerulisem kui esimene läbimiskord, kolmandaks on siin valik juhuslikult loodavaid tasemeid, mis annavad võimalusi lõputuks hulgaks mängutundideks.
Väheste miinustena tooksin välja pikavõitu laadimisaja, mis kummitab tegelase iga surmasaamise järel ning juhuslikult loodavate tasemete tagasihoidlikuma disaini võrreldes mängu põhiosaga.
Bloodborne on omanäoline teos, mis ei pruugi kõigi jaoks sobida, aga kes on uudishimulik, kannatlik ja selle küüsi jääb, püsib mängumaailmas pikki tunde.
Ühtlasi on see teos, mis ei tee mängurile suuri allahindlusi (eeldades, et sa viimastel päevadel veebis tutvustatud keerukusastet kärpivat viga ei ekspluateeri) ja eeldab nii ühismänguvõimaluse kasutamist kui ka veebifoorumite ning Wiki külastamist.
Bloodborne
Platvorm: PlayStation 4
Autor: From Software, kirjastaja: SCE Japan Studio
Ilmumisaeg: 25. märts 2015
Hinne: 10/10
