Forte kuu mängusoovitus: The Last Guardian (PS4) – emotsionaalne teekond
Ning kuigi sel lasub pika valmimisprotsessi vari erinevate mängusiseste probleemide näol, olen ma siiralt rõõmus, et kauaoodatud teos lõpuks siiski ilmavalgust nägi. Klassikud Ico ja Shadow of the Colossus on saanud väärika järeltulija.
The Last Guardian mõjub silmale kohe vana hea tuttavana: rohelise-hallikirjud tekstuurid, silmipimestavad valgusvihud, veidi ülesäritatud pildiesteetika, mõnes paigas võidutseb rohelus ootamatult halli üle, mujal on vaid kivimüür kivimüüris kinni, eemal liigutab tuulik laisalt tiibu.
Rohkem Ico kui Colossuse universum ja rohkem kui ühel korral leiad sa end mängumaailmas uurimas midagi, mis tundub nii tuttav, et võib olla nii eelmistest mängudest pärit taaskasutatud obejekt või siis hoopis hoolega paigutatud kummardus Fumiko Ueda eelmistele teostele.
Aga The Last Guardian ei puhka eelmiste mängude edul. Ueda loodud elamused on alati lihtsama koega kaetud keerukamad tuumad ja kulgevad tasapisi, need ei rõhu liialt loo jutustamisele, pigem selgub üht teist põrutavat teekonna vältel. Tõlgendamiseks ja küsimuste esitamiseks jäetakse ruumi.
Ka The Last Guardian on lihtsamate keskkonnamõistatuste ning harva võitluselemendiga rikastatud teekonnamäng, küll palju märulirohkem kui Ico või Shadow of the Colossus. Siin leidub stseene, mille peale Uncharted uhke ja isegi kade oleks.
Loo alguses leiab koopasse vangistatud poiss ennast ketistatud ja haavatud sulisrüüs agressiivse looma Trico seltsis (kohalikus folklooris tuntakse neid hirmutava nimetusega – suur inimsööjast elukas).
Me ei tea, miks nad seal on või kuidas nad sinna said. Olles looma kehast turritavad odaotsad ning kaela ümbert metallkrae eemaldanud, murravad nad üheskoos koopast välja ja lähevad sunnitult üht teed, osutudes ajapikku üksteisele kasulikuks.
Südaöömustade, pimeduses hiilgavate, suurte silmadega Tricos on nii koera, kassi kui ka linnu välimust ja käitumisjooni, ta on pisema abihoone suurune, ühtaegu kohmakas ja samas graatsiline, raevununa nagu hiiglaslik lammutuskuul, haigutades ning aevastades koomiline ja petlikult ohutuna mõjuv.
Trico iseloom, see, kui mitmekesiselt ning ettearvamatult ta olukordadele reageerib (või seda ei tee), on üks mängu trumpidest, ühtlasi ka valukoht.
Käitudes päris looma moodi, on Trico vahepeal kiuslik, siis uudishimulik, isegi ohtlik, aga ka jonnakalt sõltumatu. Nagu su kodukass, keda sa võid oma tahtmist mööda ühest kohast teise tõsta, kuid ta suundub lõpuks alati sinna, kuhu ise soovib.
See tähendab, et Trico võib suvalisel hetkel oma loomaasju ajama hakata ja ei kuula sinu poolt jagatavaid käske ka siis, kui sa neid kordad, see aga tekitab omakorda mängu voolavusse auke.
Neid võib võtta kui vaikusehetki, momente, mil ümbritsevat keskkonda silmadega kaanida, aga mulle näib, et nii mõnigi mängur pole selliseks ajaohverduseks valmis. Mitte siis kui Trico edenemiseks vajaliku hüppe sooritamist väldib või, hullem veel, kiuslikult juba läbitud alale naaseb.
Mängu jooksul, kui Trico lõpuks sulle alluma hakkab ja sa käskude jagamise rütmile pihta saad (käskluste raevukas spämmimine, mida ma esialgu tegin, pole lahendus), muutub tema kontrollimine lihtsamaks, aga isepäiseid tempe teeb ta endiselt.
Isegi alludes võtavad teatud tegevused ettevalmistamisaega ja ma leidsin end päris mitmel korral teleri poole kirumas.
Kirusin tegelikult ka kaamera peale. Isegi rohkem. The Last Guardiani tegelastele järgnev kaamera kuulub kahtlemata viimaste aastate häirivamate näidete hulka selle kohta, kui vilets ja lausa katkine see olla võib.
Mitte nii katkine kui esimestes Tomb Raiderites, aga sellele lähedal. Ta ei püsi paigal kui tegelane peatub, vaid nihkub pidevalt, sõidab tegelaselt täiesti minema, jääb Trico sulgedesse kinni, hüppab hetkega ühest kohast teise, näitab hüppeks olulist vahemaad vaid osaliselt ning blokeerib võitluste ajal olulist visuaalinfot, arvutab enda positsiooni ümber ja kaotab sellega mängija jaoks olulise hetke kui eriti halvasti läheb.
Avaratel aladel pole see niivõrd probleemiks kui kitsastes koridorides ja katakombides, aga eriti Trico külgi mööda looma turjale ronides, mil pidevalt lähivaates sulestikku näha saab.
Ei mäleta tõesti ka, millal viimati mängus halva kaameranurga tõttu korduvalt sihtkohast mööda sai hüpatud – siin juhtub seda korduvalt.
Halba kõrvale jättes – kõik muu, mida The Last Guardian pakub on ülekaalukalt soliidne. Nii soliidne ja meeldejääv, et ma lõpuks ei hoolinud ei viletsast kaamerast ega loiust tehisintellektist.
Ma arvan, et tegelaste vahel sideme loomine ning selle mänguri jaoks oluliseks muutmine töötab The Last Guardianis veel paremini kui Icos.
Trico on veidi võrreldav Colossuse hobuse Agroga, aga too on kõigest pisarakiskujast Ferrari, samas kus Trico on tankirusikas, tulirelv, palatvorm, kompass ja mida kõike veel.
Ta on elupäästja ja luupainaja ühtaegu. Ta on kasulik ja nunnu, seetõttu olulisem kui Ueda teoste eelmised tehisintellektist juhitud kaaslased.
Mäng tuletab pidevalt meelde, et ilma Tricota jääks iga teine sündmuskoht poisi jaoks viimaseks, kui loom teda surmasuust tagasi toob või siis teda seljas tarides mööda iidseid sambaid kümneid meetreid katvate hiigelhüpetega edasi liigub.
Trico on animeeritud võrratult. Ta kordab ennast aeg-ajalt, kas haigutades, kõrvatagust sügades, ringutades või hirmust kägarasse tõmbudes, aga mitte rohkem kui loomad harilikult, nii et see ei muutu tüütuks. Ja samas võtab ta aeg ajalt ka midagi täiesti uut ette.
Haavatud Trico on armetu ja kaastunnet tekitav vaatepilt, peale lahingut hüsteeriliselt märatsevana mõjub ta ärevusttekitavalt.
The Last Guardian ei väsi üllatamast. Ega ka mitte selle keskkond, mis väärib vaid kiidusõnu. See on maagiline hüljatud paik, kus loodus eksisteerib kõrvuti iidsete varemete, pilvedesse kerkivate tornide ja pooleldi kokkuvarisenud kindlustega. Monumentaalne.
Kulunud puidust laudteed kannavad teglaste raskust vaevu ning keskkond variseb ja puruneb rohkem kui paaril korral. Ühel hetkel suurejooneliselt vaikne, järgmisel juba ohtlik paik.
Ruumi on jagatud suhteliselt lineaarseks ronimiseks (lineaarsus ei tähenda, et maailm kaotaks oma näilises avatuses, sest nähtamatuid seinu siin ei kohta ja kõik piirid on loomulikud) ja hüppamiseks, aeg ajalt peab teelt kõrvaldama takistusi, millest Trico mööda ei pääse, on selleks siis suletud uks või mõni objekt, mida loom paaniliselt kardab.
Nendeni jõudmine kujutab endast peaaegu alati lihtsamaid probleeme ja ainult paaril korral, suuresti lõpuosas, nõuavad keskkonnamõistatused kogenud mängijalt enam kui viieminutilist mõttetööd.
Helitaust on siin emotsioonide kruvijana väga oluline ja minu hinnangul parimate seas, muusikapalad järelkuulamist väärt, peaaegu võrreldavad indie-mängu Everybodys Gone to The Rapture erilise soundtrack'iga.
Londoni Sümfooniaorkestri poolt esitatud helitööd kasutatakse tagasihoidlikult, see ilustab vaid olulisi loohetki, olles nii leebe kui ka seikluslik. Esimesed vistad juhatab sisse õrn klaver, märuli ägenedes muutuvad keelpillid ärevaks ja trummid mürtsuvad, koorilaul sekkub harva.
Häälnäitlemist esineb minimaalselt, suure osa helitaustast katavad keskkonnahelid – needki on võrratud ning sobituvad ruumi hästi. Kanjonites mängib heliga kaja, samas kus suletud keskkonnas kõlab kõik summutatult. Kui miski massiivne puruneb ja kukub, siis ragiseb ja müdistab see bassikõlaris nagu hullunud piison.
PlayStation 4 Pro ja 4K HDR teler lubavad seda mängu maksimaalses ilus, kirkamate värvide ja elavamate valgusefektidega nautida, kuid kõrgema pildiresolutsiooni hinnaks on ebaühtlane kaadrisagedus mitmetes stseenides. Digital Foundry pakub selle vältimiseks lahenduse.
The Last Guardian kestab umbes 12 tundi ja jätab jälje. Üks viimase aja võimsamaid videomängufinaale ajab ilmselt nii mõnelgi silma märjaks ja viib võimaluseni mäng veelkord läbida, esemeid korjata, saamata jäänud trofeesid teenida.
Ühtlasi saab mõnigi enne arusaamatuks või isegi tähenduseta jäänud stseen uued mõõtmed. Aga teine läbimiskord või ülemängitavus pole muidugi argumendid, millega seda mängu müüakse. Need on tagasihoidlikud boonused ja suurem osa meist on teekonnaga ühele poole saanud, kui lõputiitrite järel mängiv filmilõik vaadatud.
See on kogemist väärt teekond ka ilma taasläbimisargumendita ja paistab vähemalt suurmängude seas silma julgusega kõigest tulistamisagarast ning e-sportlikust oluliselt erineda.
The Last Guardian
Ilmumisaeg: 9. detsember 2016
Platvorm: PS4
Tootja: Sony Interactive Entertainment / autorid: genDESIGN, SIE Japan Studio
