Stress on organismi vastus väliskeskkonnast tulenevatele kõrgendatud nõudmistele ning valmisolek tekkinud ohu ja suure koormuse tingimustes tegutseda.

Stress vallandab organismis teatud biokeemilised reaktsioonid, nende kumuleerumine ja kestus pikema aja jooksul viivad organismis muutustele, mis võivad vallandada haigussümptomid või soodustavad nende vallandumist.

Inimeste stressitaluvus võib olla väga erinev, seetõttu ei ole mõtet enda suutlikkust stressisituatsioonis tegutseda võrrelda teiste inimestega, vaid pigem tuleks olla tähelepanelik oma organismi signaalidele, mis püüab meile teada anda, et sellise olukorra kestmine viib probleemidele.

Need organismi esmased „appikarjed“ võivad olla väga erinevad, näiteks väsimus, peavalu, kõhuvalu, valud rindkeres, kõrgenenud vererõhk, seljavalu. Häire võib ilmneda ka emotsionaalses seisundis, ärevuses, hirmus, unehäiretes. Selles olukorras arstile pöördudes ei leita tavaliselt veel kõrvalekallet objektiivses leius, analüüsides ega muudes uuringutes. Otsida tuleks võimalusi stressi vähendamiseks, olla füüsiliselt aktiivne, hoida tasakaalus tööd ja puhkust, vajadusel otsida abi.

Väga erinev on ka inimeste soodumus tervisehäireteks ja haigusteks. Mida pikem on stressi kestus, seda tõenäolisem ja ägedama kuluga võib olla haigus. Suureneb inimese vastuvõtlikus viirushaigustele, ägeneda võivad mitmed kroonilised haigused, näiteks nahahaigused nagu psoriaas ja allergiline dermatiit, seedetraktihäired ärritunud soole sündroomist kuni mao- ja kaksteistsõrmikuhaavanditeni, neuroloogilised probleemid, pingepeavalud jne.

On leitud seoseid ka autoimmuunhaiguste ja kilpnäärme haigustega. Sageli viib pikaajaline stress emotsionaalse tervise häireteni nagu ärevushäired, masendus ja depressioon. Stressi on seostatud ka Alzheimeri tõve ja dementsusega. Ka siin on väga oluline lisaks spetsiifilise haiguse ravile tegeleda stressi vähendamisega, seda sageli juba spetsialisti abi kasutades.