Ja kuigi sarnasus nimedes Lannister ja Lancaster sunnibki paljusid arvustajaid seostama seda pigem 15. sajandi Rooside sõjaga, koondab sari endas palju varasemate ajastute mõjusid. Küll
saanud uue ja mütoloogilise uue sisu George R. R. Martini novellide kaudu.

Müür põhjas

Inglismaad ei piiranud põhjast küll jäine müür, aga vall ikkagi, rajatud roomlaste võimu ajal, alates 122. aastast meie ajaarvamise järgi. Seda teame me Hadrianuse vallina, keisri nime järgi, kes isiklikult tema rajamist ka vaatamas käis. Veel kaugemal põhjas oli 25 aastat hiljem rajatud Antoninuse vall.

Kõrguselt ei anna neid küll telesarja Müüriga võrrelda, Hadrianuse vall oli kokku 117,5 kilomeetrit pikk, osalt viie-kuue meetri kõrgune kivimüür, osalt kolme-nelja meetri kõrgune turbavall, Antoninuse vall aga 63 kilomeetrit pikk ja kolm meetrit kõrge kivi-turbavall. Ilmselgelt oli nendest kaitserajatistest abi vaid nii kaua, kuni suudeti säilitada garnisoni seal.

Põhja pool valli elasid kaledoonlased, hilisemad piktid, keda roomlased teadsid kehamaalingutega metslastena, keda polnud võimalik alistada, ja keda sai eemal hoida vaid müüriga. Tõelist ohtu piktid küll roomlastele ei kujutanud, ja mingeid whitewalkereid reaalselt muidugi ei eksisteerinud.

Seitse Kuningriiki

Mõiste heptarhia, mis saanud teleseriaalis uue vormi ulmelist Westerosi seitsmeks kuningriigiks jagava riigikorraldusena, pärineb tegelikult 5.-9. sajandi anglosakside ajastust. Nimelt tõid Britanniasse sisse rännanud anglid, saksid ja jüütid esialgse segaduse järel seitse alalist kuningriiki: Northumbria, Mercia, East Anglia, Essex, Sussex, Wessex ja Kent, mis alles 9. sajandil Inglismaaks ühendati.

Troonide Mängu seitse kuningriiki on aga järgmised: Põhja kuningriik (Starkid Winterfellist), Mäe ja oru kuningriik (Arrynid Eyriest), Saarte ja jõgede kuningriik (Harrenhall), Kalju kuningriik (Lannisterid Casterly Rockist), Tormimaad ehk Stormlands (Durrandonid Storm's Endist), Reach (e k avarmaa, Gardenerid Highgardenist) ja Dorne (Martellid Sunspearist). Westerosi seitse kuningriiki pole küll selgelt enam iseseisvad kuningriigid, see seostaks telesarja pigem juba ühendatud Inglismaal pärast normannide vallutust püsima jäänud feodaalkorraga.

Draakonid

Draakonilegendid on ilmselgelt sama vanad kui inimkond, ehk isegi vanemad, sest on ju miljonite aastate eest väljasurnud dinosauruseluustikke ikka leitud, ja juba vanaajal said nad tõhusa täienduse draakonitapjate legendidega. Keskaegse Euroopa üks populaarsemaid eeskujusid, Püha Jüri, kes tegelikult langes märtrina kristlastevastases tagakiusamises, on samuti hiljem draakonitapjaks ülendatud. 

Keskaegsetes Walesi legendides räägiti aga punastest draakonitest, kes kallale tulnud valge draakoni minema ajasid. Tegelikult olevat punane draakon olnud brittide kuninga Arturi (5.-6. sajand) lipul ja valge draakon sümboliseeris tegelikult peale tungivaid anglosakse. Ja nii leidis ka punane draakon koha tänase Walesi lipul. 

Nomaadid

Mandril toimiv meenutab juba pigem barbar Conani filmisarja, kui tegelikku Euroopat, ja dothraki nimelist stepirahvast Troonide Mängus annab võrrelda ennekõike 13. sajandi mongolitega, tingimisi ehk ka 5. sajandi hunnidega või siis sküütidega vanaajast. Sellist ohtu Inglismaale, kui dothraki nomaadid sarjas Westerosile, ükski nendest siiski ei kujutanud.

Küll on võimalik näha selget paralleeli Greyjoyde valitsetavate Rauasaarte (Iron islands) ja 9. kuni 13. sajandini Briti väiksematel saartel loodud pisikeste viikingiriikide vahel, kes tõesti tundusid jälle inglastele metslastena. Ja need saartekuningad ei kõhelnud Inglismaal toimuvasse sekkumast.

Tapmised õukonnas

Kuningate mõrvamine ja hukkumine oli Inglismaa õukonnas levinud eriti 10.-11. sajandil, et ilmneda uue lainena 15. sajandil. Kui aga vaadata veel varasemasse anglosakside ajastusse, siis sel ajal ei hoolitud üldse millestki, vennad tapsid vendi, lapsed isasid-emasid või vastupidi, samas kui võim oli üsna ebakindel. Eriti kuulsad on roimad aga 6. sajandi Frangi riigi Merovingide ajastust, lugege või Nibelungide saagat.

Aga need, kes on lugenud Shakespeare'i kirjeldust kuningas Richard III-st, kes Rooside Sõja ajal 15. sajandil ilmselt oma vennalapsi tappis, leiavad ka sellest sõjast paralleele Troonide mänguga.

Kääbus kuningapoeg

Tyrion Lannister, kelle isa on võimas kuningate tõstja või kukutaja Tywin Lannister, leiaks ilmselt ajaloost mitmeid lilliputtidest-vigastest eeskujusid. Mõjukaim neist oleks võibolla Frangi keisri Karl Suure vanim poeg Pippin, kes oli küürakas ja kelle isa seetõttu pärandist (oma kuningriigist) ilma jättis. Inglismaa ajaloos on teada ka 17. sajandil Stuartite õukonnas silma paistnud lilliputid Richard Gibson ja Sir Jeffery Hudson, kellel polnud küll kaugeltki võrreldavat mõju. 

Kuningad langevad

Kui rääkida võimsatest kuningatest, kes ise mõõka vehkides endale riigis võimu haaranud, siis tasub Westerosi Robert Baratheonis näha pigem vastet Inglismaal William Vallutajale, kes 1066. aastal terve Inglismaa vallutas, ja konkureeriva Godwini soo ellujäänud printsid maapakku ajas. Williami poeg William II Punane hukkus 1100. aastal metsas sooritatud atentaadiga, millele järgnes ka ilmselt vanimaid põhjalikult läbi viidud mõrvajuurdlusi Inglismaa ajaloos. 

Rooside Sõda

Keskaegse Inglismaa verisemaid kodusõdu, vähemalt 105 000 inimelu nõudnud Rooside sõda peeti maha 1455-1487, kui omavahel rivaalitsenud Plantagenetite dünastia ja Yorki ja Lancasteri dünastia liidrid enamikus hukka said ja võimule tuli hoopis Lancasteride lähisugulane Henry VII Tudor. Kuigi Lannister ja Lancaster oleks nagu kattuvad suguvõsad, pole telesarjas neil siiski nii selget vastast. Targaryenid on sarnasemad 1066. aasta Godwini kui 1154-1485 valitsenud Plantagenetite suguvõsaga.

Millisesse ajastusse täpselt Troonide Mäng peaks mahtuma, jääbki täpsustamata, sest kuigi tegemist on selgelt keskaegse Inglismaaga, on palju laene väga erinevatest sajanditest.