Tegemist oli sabotaažiga, mille autoreiks olid sakslased. Juulis 1916 polnud küll USA veel Esimesse maailmasõtta astunud (nad kuulutasid sakslastele sõja järgmise aasta aprillis), ent New Yorgist tarniti Euroopasse liitlasvägedele neutraalsete ameeriklaste toodetud laskemoona.

Black Tomi saar oli tollal üks väike saareke Vabadussamba koduks oleva Liberty Islandi kõrval. Aastaks 1880 said valmis saarele viiv tamm ja raudteeühendus, Black Tomi saart laiendati kunstlikult ning rajati ka miilipikkune muul ladudega. Saarest sai üks olulisemaid laskemoonaladusid USA kirdeosas.

Kuni 1915. aastani võisid USA laskemoonatootjad müüa oma toodangut ükskõik kellele. Pärast briti laevastiku poolt sakslastele korraldatud blokaadi said neid aga osta ainult liitlased. Sakslastel ajas situatsioon harja punaseks ja nad otsustasid agendid USA-sse saata, et nood laskemoona tootmisele ja üleveole kaikaid kodaratesse loobiksid.

Ööl vastu terroriakti oli saarel raudteevagunites ja pargastel kokku umbes kilotonni jagu relvi ja kahurite laskemoona, sealhulgas üle 45 000 kilogrammi TNT-d ühel pargasel. See kõik pidi minema Suurbritanniasse ja Prantsusmaale.

Pärast keskööd avastasid valvurid muulil mitmed väikesed tulekolded. Osa valvureid pani plahvatuse hirmus plehku. Teised hakkasid tuld kustutama ja kutsusid lõpuks kohale Jersey City tuletõrjujad.
Ponnistustest hoolimata kärgatas kell 2:08 esimene ja võimsaim plahvatus – umbes sama tugev, kui maavärin, mis jääks Richteri skaalal 5.0 ja 5.5 punkti vahele. Aknaklaasid purunesid kuni 40 kilomeetri kaugusel, kuulus Brooklyni sild värises, plahvatanud laskemoona kilde lendas igas suunas laiali – mõned Vabadussambasse, osad neist aga kilomeetri kaugusele Jersey Journali hoone kellatorni (kell jäi seisma!). Kinnisvarakahjuks hinnati tollal üüratu 20 miljonit dollarit.

Kuigi Vabadussammas on hävinud umbes kolmekümnes filmis ja igal aastal tabab välk seda umbes kuuesajal korral, on ainuke juhtum, kui sammas päriselt kannatada on saanud, just nimelt seesama rünnak. Laskemoonakildude läbi said kannatada skulptuuri tõrvik ja seelik ning pärast seda plahvatust otsustati inimesi enam mitte tema käe ja tõrviku sisse lubada.

Plahvatuses hukkus seitse inimest, nende seas üks pargasekapten, kümnenädalane väikelaps ja kaks politseinikku. Vigastatuid oli sadu. Väiksemad plahvatused kärgatasid muulil veel mitme tunni jooksul.

Ehkki alguses teatati, et tegemist oli õnnetusega (USA oli ju ametlikult veel neutraalne ja president Woodrow Wilson ei soovinud üht ilmasõja vaenupooltest süüdistama hakata), käis uurimine tegelikult edasi ja tabati ka plahvatuse korraldaja. Leiti, et selle taga oli slovaki immigrant Michael Kristoff. Too teenis muide ise hiljem Esimeses maailmasõjas USA armees, ent tunnistas, et töötas saksa agentide heaks aastail 1915-1916, kui USA veel sõtta astunud polnud. Kristoffi sõnul olid ka kaks valvureist Black Tomi saarel saksa agendid.

Muide - raudteefirma, mille taristu plahvatuses kannatada sai, nõudis Saksamaalt kahjutasu ning 1939. aastal otsustas Saksa-Ameerika nõuetekomisjon, et keiserlik Saksamaa oli tõepoolest plahvatuses süüdi. Aastaks 1953 suudeti kokku leppida kahjutasu suurus ja leiti, et see peab olema 50 miljonit dollarit.

Viimane makse raudteelastele tehti aga aastal 1979 – ajal, mil plahvatusest oli möödunud juba 63 aastat ning maailmakorraldus oli sootuks erinev ööst, mil Vabadussamba külje all asuval saarekesel laskemoon kärgatas. Ka Black Tomi saart polnud selleks ajaks enam olemas, vaid see oli liidetud maismaaga.