Termin "viies kolonn" läks esmakordselt meedias ringlusse Hispaania kodusõjast 1936. aastal, kui üks Francisco Franco kindralitest Emilio Mola, kelle neli armeekolonni olid vabariiklaste käes oleva pealinna Madridi sisse piiranud, teatas, et kavatseb linna ära võtta hoopis viienda kolonni abil, ehk siis poolehoidjate abil Madridis sees. Paraku eksis ta rängalt, Madrid suudeti alistada alles ühe viimase võiduna sõjas kolm aastat hiljem, kui kogu muu riik juba Franco käes oli, nn viiendat kolonni pealinnas tõsiselt esile ei astunud.

1938. aastal oli põhjust pidada nn viiendaks kolonniks sudeedisakslasi Tšehhoslovakkias, kes olid juba 20 aastat nõudnud Saksamaaga ühendamist ja kes nüüd usinalt Hitleri agressiivse välispoliitika teenistusse astusid. Autonoomianõuded asendusid seal kiiresti poolehoiuga Tšehhoslovakkia riigi hävitamisele Hitleri poolt. Poola ründamiseks aasta hiljem enam nn viiendat kolonni ei otsitudki, piisas vaid lavastatud piirikokkupõrgetest, et agressioon valla päästa.

Teine totalitaarne suurriik NSV Liit oli midagi samasugust kasutanud tegelikult juba aastaid, kuigi nende terminiks oli esmalt maailmarevolutsioon ja seega arvati, et riigipöördeid on võimalik läbi viia töölisklassi revolutsioonidega kohtadel, ikka seestpoolt. Küll selgus alates 1919. aastast üsna ruttu, et ka sellised ülestõusud võivad aset leida pigem kolooniates kui demokraatlikule teele läinud lääneriikides.

Kui Punaarmee 1921. aastal likvideeris Gruusia, Armeenia ja Aserbaižaani iseseisvuse, ja kui 1940. aastal tehti sama Eestis, Lätis ja Leedus, siis tehti seda ikka sõjaliselt, lavastades viimati küll "töölisklassi meeleavaldusi." Kuna maailmarevolutsioon oli nurjunud, siis oli agressiooni võimalik toetada vaid lavastustega. Nn "Mainila lasud" Soome piiril, laeva "Metallist" põhja laskmine Eesti esisel, jne.

Järgnenud aastakümned stalinlikku rahvuspoliitikat rajanesid aga tervete piirkondade etnilisele ümberrahvastamisele NSV Liidu sees, kus üha sagedamini küüditati minema kohalikku rahvastikku ja asemele suunati venekeelset kaadrit mujalt Liidust. Kaasajal nimetatakse seda avalikuks venestamiseks, mis muutis rahvuskoosseisu kõikides liiduvabariikides ja ka autonoomsetes vabariikides selgelt just venelaste huvides.

1989. aastaks oli olemas venekeelne suurvähemus Kasahstanis - 37,8 protsenti venelasi, Lätis 34,0 protsenti, Eestis 30,3 protsenti, Ukrainas 22,1 protsenti, Kõrgõzstanis 21,5 protsenti, Valgevenes 13,2 protsenti, Moldovas 13,0 protsenti, kusjuures igas riigis olid juba loodud uued täielikult venestunud regioonid. Ja kõik nn rahvusautonoomiad (ANSV-d ja a/o-d) Venemaal peale üksikute erandite olid enamikus venestunud.

Niipea kui demokraatiapüüdlused 1980. aastate lõpus valla pääsesid, koondus venekeelne vähemus paraku liikumistesse, mis nõudsid totalitaarse korra säilitamist - interrinded ja interliikumised Eestis, Lätis, Moldovas, Donbassis Ukrainas. Eriti vihaselt võitlesid nad vene keele domineeriva positsiooni kaotamise ja uute keeleseaduste vastu. 1991. aasta augustis toetasid nad aktiivselt Moskva putši. Venemaa välispoliitilistes huvides rebiti aga juba siis uute riikide küljest lahti Transnistria, Lõuna-Osseetia, Abhaasia, sama üritati juba 1993. aastal teha Krimmiga.

Täna Ukrainas toimuv kordab, kuigi palju mastaapsemal kujul 1938. aasta sudeedisakslaste ülestõusu Tšehhoslovakkia vastu, ainult, et nüüd on "ülestõusnud" Ukrainas, keda nn viienda kolonnina kasutada üritatakse, üha selgemalt jäämas ilma Moskva reaalsest sõjalisest sekkumisest. Moskva võttis nüüd Krimmi enda kätte sõjalise jõuga, muud Ukrainat eelistab lõhkuda aga vägivallatsejate abil seestpoolt.

Ütle nüüd, et see pole "viienda kolonni" teooria uus rakendus.