VIDEO | Wagner ja teised eraturvafirmad sõjas

 (3)
Artikkel sõjandusajakirjast Sõdur

Viimaste kuude jooksul on laiema avalikkuse ette kerkinud infokilde ja episoode selle kohta, kuidas Vene eraturvafirma, Wagner grupp on kandnud kaotusi Süüria kodusõjas USA vägede vastu 7. veebruaril toimunud kummalise taustaga lahingus, kus Deir al-Zouri piirkonnas üritati raskete kaotuste hinnaga hõivata ühte naftavälja.

Enamasti eraturvafirmade töövõidud või -kaotused maailma kõikidest konfliktipiirkondadest suuremat kõlapinda ei leia, sest töö on iseenesestmõistetavalt ohtlik ning tööõnnetusi tuleb ette pidevalt. Viimati oli meedia ja avalik huvi eraturvafirmade suunas suurem ilmselt umbes 10 aastat tagasi, kui tolleaegsetes kuumemates konfliktides Afganistanis, aga eriti just Iraagis kogusid kuulsust USA eraturvafirmad, kellest tuntuim oli kindlasti Blackwater (praeguseks nime muutnud, kannab nime Academi).

Näiteks nelja Blackwateri töötaja hukkumine varitsuses 2004. aasta märtsikuus Fallujah’s, mida võib pidada ka üheks oluliseks põhjuseks, miks USA alustas oma pikka pealetungi Fallujah linnale, millest omakorda tuli suurim USA merejalaväelaste osalusel toimunud linnalahing pärast Vietnami sõda1.

Seotud lood:

Eraturvafirmad on leidnud oma niši kõikides viimaste aastakümnete kuumemates ja jahtunud konfliktides. Sageli on tegemist firmadega vaid nime poolest ning mastaabilt võib suuremate puhul tegemist olla oma võimekuselt mõne väiksema riigi kaitseväega võrreldava eraarmeega.

Adrenaliiniotsijatele on eraturvafirmadel kindlasti pakkuda tööotsi, kus riskiaste on kõrge ja kuhu mõni „mandaadiga“ sõjaväelane ei pruugi erinevate reeglite, poliitiliste ja juriidiliste piirangute tõttu sattuda. Lisaks on eraturvafirmad pahatihti ka tööandjad, kes suudavad maksta riiklikest relvajõududest kõrgemat palka, kuid samas jällegi ei taga neid õigusi ja kindlustusi, mis on sõjaväelastel, kes esindavad konfliktikoldes oma riiki või sõjalist allianssi.

Olgu illustreerivaks näiteks selle kohta kasvõi Eesti laevakaitsjate saaga, mis tänaseks on läbi saanud, aga õpetlik näide sellegipoolest, sest oleks mõeldamatu ette kujutada, et India vanglasse oleks sattunud näiteks Eesti mereväe koosseisus piraaditõrjemissioonil viibinud kaitseväelased.

Eesti laevakaitsjate lugu tõestab ka seda, et eraturvafirmad eksisteerivad kõikide vabaturumajanduse kirjutatud ja kirjutamata reeglite järgi, on parema maine, töötingimuste ja teenusekvaliteediga teenusepakkujaid, on halvemaid ja on ka lihtsalt fassaade hoopis mingitele muudele operatsioonidele või organisatsioonidele.

Eraturvafirmad pakuvad konfliktikolletes teenustena enamasti isiku-, objekti- ja ka laevakaitset või maismaatranspordi julgestamist, kuid ka n-ö pearaha eest oluliste inimsihtmärkide leidmist. Olgu selle kohta näiteks Saddam Husseini režiimi oluliste ametnike ja sõjaväelaste kohta käiv 52 kaardiga kaardipakk, mille hulgast nii mõnedki sihtmärgid on leidnud eraturvafirmad.

Mõne eraturvafirma töötajana konfliktikoldes osaledes on kahtlemata üks suurem risk see, et isegi kui firmal on pakkuda mõne väiksema sõjaväega võrreldavat tulejõudu, vähemalt sama head väljaõpet, relvastust ja varustust ning isegi kõrgemat palka, ei ole neil pahatihti seljataga niivõrd tugevat lahingutoetust, juriidilist, logistilist või meditsiinilist toetust kui riiklikel relvajõududel.

Loe veel

Isegi suurimate eraturvafirmade võitlejad peavad arvestama sellega, et operatsiooni kriitilisel hetkel ei pruugi alati nende üksusel olla orgaanilist raskerelvastust või toimivat koordinatsioonimehhanismi tavavägedega, et kiiresti tellida õhu- või kaudtule toetust, samamoodi ei ole ilmselt loota kõige kiiremat võimalikku evakuatsiooni lahinguväljalt haavatutele. Vangilangemiste või sõjaõiguse rikkumistega ei tegele mitte justiitsministeeriumid, vaid firma juristid.

Loe edasi sõjandusajakirjast Sõdur!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare