Vene tuumaraketi Satan 2 tulek: Kas tõesti näeb 21. sajandi tuumasõda selline välja

 (194)

NATO tunneb seda tähisega Satan 2 või SS-X-30, venelased ise pigem kui RS-28 Sarmat. Tegemist on uue vedelkütusel töötava, mitmete üliraskete termotuumalõhkepeadega varustatud kontinentidevahelise ballistilise raketiga, mida 2009. aastast välja töötanud Makejevi raketidisainibüroo.

Juba 2014 teatati Venemaal, et uued tuumaraketid oleks kasutusvalmis aastaks 2020, ja kui mullu testiti edukalt raketi esimest astet PDU-99, läks läänes paras paanika lahti. Venemaa saab oma arsenali tuumaraketid, mis suutelised saavutama 17- kuni 20-kordset helikiirust, murdma läbi ka USA raketitõrjesüsteemidest ja võimelised hävitama korraga terve Texase-suuruse ala (võrreldavalt: terve Ukraina ühekorraga), läks meedia paanikasse.

Raketid paiknevad maa-alustes šahtides, kaaluvad sada tonni ja võivad kokku kümnetonnise pommilasti toimetada 10 000 kilomeetri kaugusele. Mahutavad nad kas kümme rasket tuumapead (igaüks maksimaalselt võimaliku 5,2 megatonnise lõhkejõuga), 15 kergemat tuumapead, 24 ülihelikiirusega lendpommi Ju-71 või kombinatsiooni pommidest. Süsteem sisaldab ka vastumeetmeid, et murda läbi USA raketitõrjekilpidest, millest üks paikneb näiteks just keskusega Texases.

Seotud lood:

On selge, et relvajõud, mis harjunud läbi külma sõja mõtlema "silm-silma ja hammas-hamba eest" põhimõtetel, nii Arlingtonis kui Moskvas, peavad vajalikuks igale vastumeetmele vastata veelgi tõhusamate vastumeetmega.

  • Üks neist on USA raketitõrjekilp, mida hakatud rajama nii Kaug-Ida, USA enda territooriumi kui ka Ida-Euroopa kohale, ja millele Venemaa sama tõhusalt vastata pole suutnud. Küll on Venemaa kiirendanud oma tiibrakettide arendust, et helikiirust tugevamini ületades nendest kilpidest läbi murda.
  • Teine asi on USA kiire üleilmse löögi (Prompt Global Strike) kontseptsioon, mis näeks ette (küll tavalise lõhkepeaga) raketilöögi (või enam kui viiekordse ülehelikiirusega lendava pommi) võimalust ükspuha millisesse maailma punkti tunniajalise hoiatusega. Selge, et Venemaa peab seda ka endale ohuks.

Loe veel

Ikka veel arenduses olev Satan-2 pole ehk siiski selline üliohtlik superrelv, kui meedia on mulli puhunud, aga on selge, et tuumarelvastuse uuendamine ja kaasajastamine, kuigi jõudude tasakaalu kindlustav asi, on ohuks tervele maailmale. Venemaa sõjavaimustuses meedia on ka hõisanud, et rakett suudab lennata kasvõi üle lõuna- või põhjanaba ja ikka murda läbi USA raketikilbist. Ja Venemaa propagandat neelatakse läänes ikka alla seda läbi närimata, kirjutab Gizmag.

Tegelikult ilmneb siiski, et Satan-2 on üsna standardne relv, mis siiski ei suuda ümber pooluste lennata ja tervet Texast hävitada. Rohkem kui relv ise, on Ameerika avalikkuse hirmust värisema pannud aga Venemaa propagandalöögid, tulgu siis need libauudiste või pärismeedia kaudu.

Tegelikult pole tuumarelvastuse arendamisel suuri läbimurdeid toimunud, seda enam, et veerand sajandit pärast külma sõja lõppu on sellele arendusele ikka erakordselt vähe tähelepanu osutatud. On ikka olemas aatompommid, milliseid heideti kaks tükki alla ka 1945. aastal Jaapani kohal ja on olemas vesinikupommid, milliseid testiti ridamisi ka atmosfääris 1960. aastatel. Nn neutronpommid olid küll katsetuseks 1970. aastatel, aga need on tänaseks üldse maha kantud.

Vastastikune garanteeritud hävitus (mutual assured destruction, MAD) oli külma sõja kontseptsioon, mis hoidis maailmasõda tagasi vaid sellega, et hävinguohus oli juba elu tervel planeedil. Alates sellest, kui ka venelased 1949. aastal oma esimese aatompommi valmis said, läks lahti võidurelvastumine, mille tipuks oli 27 519 lõhkekeha USA-s 1975. ja 39 197 lõhkekeha NSV Liidus 1984. aastaks. Täna on USA arsenalis vaid 4480 tuumalõhkepead, millest 61 protsenti on ladustatud, Venemaa 4500 lõhkepeast umbes 2700 on ladudes, ülejäänud vajavad kiires korras moderniseerimist. Teiste riikide lõhkepäid loetakse kokku pigem sadades.

On selge, et MAD pole tänapäeval enam arvestatav variant. Alati on aga oht, et tuumarelvade vähesus, kui just kogu planeedi hävingut kartma ei pea, võib otsustajaid uinutada ja kergemini nn "taktikaliste tuumarelvade" müüdile tuginedes nende kasutamist lubama. Niigi kumavad üleskutsed "ohutuid" tuumarelvi kasutada iga natukese aja tagant tabloidmeedia kaudu ja leiavad uskujaid ka populistlikes poliitikutes.

Targemad tuumaraketid ilmselgelt ei kahanda aga kahju keskkonnale, mida maailm on näinud radioaktiivsete katastroofidega mitmes tuumajaamas. Tšernobõli ja Fukushima plahvatusi küll ei anna võrrelda megatonniste tuumapommidega, mis arsenalis külma sõja ajal, ammugi mitte sajamegatonnise Tsar Bombaga, mida testiti 1961. aastal Novaja Zemlja kohal. Tšernobõli plahvatust on võrreldud vaid kümnetonnise TNT-ekvivalendiga, radiatsioon levis aga pilvega üle maakera, Fukushima puhul kanti radiatsiooni laiali lisaks ka merehoovustega.

Tuumapommiplahvatuste puhul selliseid vaatlusi isegi ei tehtud. Mida aga tänapäeval väga hästi teatakse, isegi kui Venemaa heidaks tuumapommid USA pihta, jõuaks radioaktiivse saaste pilv peagi tagasi ka Venemaa kohale, ehk sama hästi võiks riik tuumapommiga iseenda pihta põrutada.

Tänapäeva keskmise tuumapommi lõhkejõud on 250 kilotonni. Taktikaline lõhkepea võib olla aga ka vaid kümme tonni TNT-ekvivalendis. Tuumapomme oleks minevikus kohale toimetatud suurte pommitajatega, mida USA on hakanud lausa maha kandma, samas kui hävitajate ja droonide küljes kasutatakse hoopis väiksemaid ja ehk isegi sama tõhusaid, ilma tuumapeata tiibrakette.

Minuteman III tuumaraketid, mis 1970. aastatest siiani USA šahtides stardivalmis seisavad, kannavad kuni kolme lõhkepead, lõhkejõuga 300 kuni 500 kilotonni. Kosmose kaudu lennates võivad nad tabada vaenlast 23-kordse helikiirusega, ehk kiireminigi kui Satan 2, lausa 13 000 kilomeetri kauguselt. Trident-raketid kannavad lõhkejõudu kuni 500 kt. USA praeguste tuumapommide B61 lõhkejõud võib olla 0,3 kuni 340 kilotonni, B83 aga 1,2 megatonni. Võrdluseks Hiroshimale 1945. aastal heidetud Little Boy 16 kilotonni.

Venemaa rakettidest R-36M2, UR-100N, RT-2PM, RT-2UTTH kannavad ligemale 550 kilotonnist, RS-24 kuni 600 kilotonnist, RS-26 ligemale 1,2 megatonnist lõhkelaengut, RS-28 võiks teoreetiliselt kanda isegi 52 megatonni, kui selleks vaid vajadust oleks.

Kuigi Satan 2 suudaks kanda kokku kümme tonni lõhkepäid, mis teoreetiliselt võiks omada purustusjõudu kuni 5,2 megatonni ühe tonni kaalu kohta, paistab, et tegelikkuses kannavad ka need raketid siiski pigem 150-300 kilotonniseid lõhkepäid (kokku siis kuni kolm megatonni), ehk kõik Putini-imetlejad võivad Texase purustamise siiski unustada.

Löök New Yorgi või Washingtoni pihta? No, Osama bin Ladeni jalajälgedesse astuda poleks isegi Venemaal eriti populaarne. Britid muidugi joonistasid ome ajalehtedes välja võimaliku Londoni purustamise, eks Putinil ole ju ka nendega omad arved klaarida...

Garantiid, et selline rakett tegelikult suudaks tipptehnoloogilisest USA raketikilbist läbi murda, venelastel tegelikult ei ole. Ja kui arvestada külma sõja aegseid kogemusi palju pingelisemast vastasseisust, kergekäeliselt seda testima ka ei hakata. Ükski Vene tuumarakett pole kunagi alustanud lendu USA suunas, ükski USA rakett ka mitte Venemaa suunas. Kuigi 1961. ja 1983. aastal oldi sellele (ja kogu planeedi hävingule) üsna lähedal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised