Vene diplomaatia: ametkond, millest KGB kombed tegelikult kunagi ei kadunud

 (31)

1991. aasta augustiputš avas kõik kaardid. Riikliku Julgeoleku Komitee ehk KGB Vladimir Krjutškovi juhtimisel oli täiesti avalikult seda korraldamas ja juhtimas, mistõttu putši nurjudes oli KGB esimesi ametkondi, mis ametlikult likvideeriti. Vormiliselt.

Siseriiklikult oli 1954. aastal nime saanud KGB ülesandeks võitlus "sisevaenlastega" ehk sisuliselt igasuguse teisitimõtlemise mahasurumine ainsa partei ja ainsa ideoloogiaga kommunistlikus riigis. Dissidentlus kasvas nende kuiste küll kuuekümnendatest aastatest peale, Andrei Sahharoviga sai dissidentlus ka rahvusvahelise käilakuva, mida nurgas ja salajas tegutsev repressiivorgan enam vaigistada ei suutnud. Juri Andropov, kui KGB pikaajaline liider tõusis küll 1982. aastal ka riigi etteotsa, tuues kaasa ühe kõige paranoilisema võimuperioodi, kus tuumasõda oli äärmiselt tõsiseks ohuks, aga ühtlasi tähistas see ka totalitaarse ühiskonna lõpliku lagunemise algust.

Nõukogude diplomaatia oli algusest peale tihedalt läbi põimitud ka luuretööga. Ikka nii, nagu juba Kominterni aegadel välja töötati, tegeles riigi välisteenistus välisriikide sisemise õõnestamise ja oma agentuuri loomisega. Teise maailmasõja järel hiigelmõõtmeid saavutanud NSV Liidu diplomaatiline teenistus tegeles juba ammu rutiinseks muutunud mõjuagentide värbamise, oma spioonide kohaletoimetamise ja peitmisega, oma meeste esile tõstmise ja poliitiliste vastaste kõrvaldamisega. Teada on ka poliitilisi mõrvu, mida otseselt KGB ja saatkondade vahendusel korraldati.

Seotud lood:

20. sajandi viie- ja kuuekümnendatel hakkas ka üha sagedamini ette tulema riigipöördeid erinevates riikides, mida rahastati ja relvastati otse Moskvast, KGB aitas üles ehitada diktatuure ja kurikuulsamaid luureteenistusi nii Aasias, Aafrikas kui ka Lõuna-Ameerikas. Liibüa ja Süüria olid KGB jaoks näiteks kõige viljakamateks katselavadeks, kus kasvatati ja koolitati terroriste nii Palestiina, Kagu-Aasia kui Ladina-Ameerika tarbeks. Colombia ja Filipiinide terrorirühmituste juhid on saanud koolituse Liibüast, Liibüa luure sai aga väljaõppe ja varustuse otse Moskvast. Pole ka juhuslik, et kõige sügavamalt istub endine KGB praegu näiteks Zimbabwes, seda riiki võis Moskva algusest peale oma ideede alusel ümber ehitada.

Siseriiklik KGB saadeti laiali 1991. aasta augustis. 23. augustil 1991 võttis kindral Vadim Bakatin KGB juhtimise üle, kindla ülesandega see laiali saata. Esmalt nimetati teenistus küll ümber Föderaalseks vastuluureteenistuseks (Федеральная служба контрразведки Российской Федерации, FSK, 1993. aastal), mille palgalehele jäi 75 000 inimest. 1995. aastal reorganiseeriti aga Föderaalseks julgeolekuteenistuseks (Федеральная служба безопасности Российской Федерации, FSB), mille palgal arvatakse praegu olevat 300 000 inimest. Kuid FSB on Vladimir Putini võimu ajal enam mitte juhtiv luureteenistus, vaid üks osa varjatud palju suuremast võrgustikust.

Loe veel

Mõnes varasemas liiduvabariigis saadeti KGB lõplikult laiali ja uued teenistused ehitati nullist, teisal, näiteks Gruusias, võeti KGB kaader üle, millest tekkis hiljem ridamisi skandaale ja Gruusia puhul lausa kodusõdu. KGB endised töötajad jäid endiselt vanadele põhimõtetele kindlaks ja koostöö uute võimudega oli kõike muud kui siiras. Nii jäi ka president Zviad Gamsahhurdia  Gruusias sisuliselt ju endise KGB pantvangiks. Ka Eestis on olnud skandaale inimestega, keda varasemast KGB-st kaitsepolitseisse tööle võeti. Omal ajal oli nende kompetents küll asendamatu, aga lojaalsusest on raske rääkida.

Välisluureteenistus ehk senine KGB esimene peadirektoraat, peakorteriga Jasenjevos Moskvas, oli aga aastate jooksul tugevalt läbi põimitud saatkondade personaliga, ehk kuigi mõni saatkonna sekretäridest juhtiski KGB tööd välisriikides, olid praktiliselt kõik diplomaadid ühtlasi ka tööl KGB kasuks. 1991. aasta lõpus polnud kellelgi kavatsustki Moskvas agentuuri seda laiali saata, ta nimetati ümber Välisluureteenistuseks (Служба внешней разведки Российской Федерации, SVR), säilitades agentidevõrgustiku, kontaktid oma mõjuagentidega mujal maailmas ja ennekõike tüüpilise KGB-lasliku vaenu peavaenlaste suhtes Läänes. Oli aeg, mil nad pidid seda hoiakut varjama, tänapäeval enam mitte.

Kui palju KGB esimeses peadirektoraadis töötajaid oli, pole teada, hetkel arvatakse SVR-i kaadrit küündivat enam kui 13 000 inimeseni. Sõjaväeluure (Главное разведывательное управление Генерального штаба Вооружённых Сил Российской Федерации, GRU) ei näinud niigi suurt ümber tegemist, nemad on tegutsenud järjekindlalt punase terrori ajast 1918. aastal peale. Selle teenistuses on kordades rohkem inimesi kui SVR-is, ka kümneid tuhandeid eriveälasi.

Kuid Putini võimu ajal on loodud ka ridamisi varjatumaid eriteenistusi, ehk seda kui palju inimesi jälle siseriikliku nuhkimise ja otsese välisspionaažiga tegeleb, on võimatu öelda.  Venemaa seaduste järgi on luureteenistused osa riigi sõjaväelistest struktuuridest, ehk ei saa ka öelda, et mõni neist oleks oluliselt suurema võimuga kui teine. Kõik on üles ehitatud Putini tahtmise järgi, ehk täpset ülevaadet sellest tuhandetepealisest lohest omabki vaid Putin ise.

Venemaa välisminister Sergei Lavrov, kui otse ülikoolist nõukogude diplomaatia teenistusse värvatud isik, oli kahtlematult juba 1972. aastast alates otseselt kaasatud ka KGB agentuuri, esmalt Sri Lankas, hiljem aga New Yorgis ja ka Moskvas. Kuigi otseselt KGB struktuuris ta ei töötanudki, on selgelt näha, et tema maailmapilt pole pärast NSV Liidu lagunemist kraadivõrragi muutunud. Ja selgelt oli see ka põhjuseid, miks endine KGB kaadriohvitser Vladimir Putin Lavrovi välisministriks tõstis. KGB agentuur, koos nõukogudeaegse nomenklatuuri ja välisteenistuse jäänustega, on üritamas taastada 1991. aasta putšiga purunenud totalitaarset maailmavõimu.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare